Anname rahale tegeliku väärtuse tagasi

Kuni rahal oli kullas tagatisväärtus, mis USAs ja Inglismaal ka kuni 1960. aastateni toimis, töötas süsteem suhteliselt hästi. Raha kullasisalduse lõpetamist hoiatav tendents oli selgelt näha juba NSV Liidus, kus deklareeriti, et rubla kullasisaldus oli 0,8 grammi. Kellelgi ei tulnud pähegi seda kontrollida, ja ega see polnud võimalikki.

Väärtuste nihe. Kui USAs võeti dollarilt kullatagatis ja lasti valuuta kurss vabaks, nihutas see paigast kõik väärtused.

Maailmaraha tegelik väärtus on langenud ka virtuaalse rikkuse tekke pärast. Seda on siiski tarvis ühel hetkel leiva vastu vahetada. Vaevalt kujutavad sajad miljonid igapäevased “telefoninäppijad” ette, et tekitavad tühjast raha ega loo lisaväärtust.

Island on värvilise mulli ja sellega kaasas käivate pettumuste suurepärane illustratsioon. Islandi laenusüsteem oli sisuliselt SMS-laenusüsteemi prototüüp. Üks, korporatiivne osa ühiskonnast pettis teist, kergeusklikku, sisendades talle, et ühe maja ehituseks polegi tarvis tööd – et maja ehitab hea päkapikk ja maksab selle eest keegi virtuaalne, olematu onu.

Mõistusega inimese suhe rahasse ei tohiks olla emotsionaalne.  Rahal saaks olla ainult selgelt määratletud väärtus, mis suhtleks meid ümbritseva maailmaga täpselt ja muutumatute kategooriatega mõõdetavates väärtustes, millega manipuleerimine oleks tänapäevaste füüsikateadmiste valguses võimatu. Praegu on vastupidi – ostame ja müüme energiat, naftat kindlalt piiritletud väärtust dollarite eest, millel pole kindlat väärtust. See süsteem peaks muutuma. Rahale peaks andma sisu, tagatise, väärtuse, ükskõik kuidas seda nimetada.

Raha olgu tagatud tööga. Pisikesi samme kindla väärtustamise poole ju astutakse – ­euro on selle näide. Kuid kuni eurol pole tagatist, mis oleks mõõdetav absoluutväärtustega, “leivaga”, on ta haavatav. Ühelt poolt tirivad tekki enda peale virtuaalsed süsteemid oma lubadustega, teisalt sotsiaalsed kooslused.

Tihti kasutatakse hamburgeriindeksit, selgitamaks, kus on odavam elada. Odavam on seal, kus on odavam hamburger, ja odavamasse maasse suhtutakse kui arengumaasse. No millise arengu, kuhupoole?

Kilovatt-tund on igas punktis maakeral sama suurus. See olekski ideaalne rahaühik. Võime mängida, et 1 KW/h on näit 0,1 dollarit, 0,05 litti või 1000 liiri, aga hiljem minna üle ühikule, mis oleks tagatud energiaga, tööga.