Kohalike maksude seadus tuleb tervikuna üle vaadata

Äripäeva meelest väärib kohalike maksude seadus kompleksset ülevaatamist. See eeldab põhimõttelist arutelu kohalike omavalitsuste tulubaasi kujunemise põhimõtete üle ehk laiapõhjalist seisukohavõttu, kui suur peaks olema omavalitsuste vabadus kohalikke makse kehtestada. Sellesse peaks ühtlasi kuuluma hinnang, missugune on omavalitsuste õigus, võimalus ja võimekus kohalike maksude kehtestamise kaudu oma tulubaasi suurendada.

Eesti reaalsus on lihtsustatult esitades olnud see, et kui mõni suur omavalitsus – eelkõige Tallinn – kehtestab mõne kohalike maksude seaduses lubatud maksu, siis muudetakse kohalike maksude seadust nii, et võetakse see konkreetne maksuliik seadusest välja. Nii läks Tallinna müügimaksu ja paadimaksuga. Siinkohal pole küsimus selles, kas need maksud iseenesest on mõistlikud või kas nende Tallinnas kehtestamise eesmärk või viis oli õiglane. Fakt on see, et kohalike maksude seaduse järgi oli neid võimalik kehtestada – kuni need maksuliigid Tallinna (loe: Savisaare) ohjeldamiseks seadusest eemaldati.

Ettevõtja peavalu. Missuguseks kujuneb reklaamimaksu saatus, on praeguste andmete põhjal raske ennustada. Ent juhul, kui  juristide argumendid osutuvad vettpidavaks ja vastuolu põhiseadusega tõendatavaks, võib reklaamimaks omavalitsusi veel tagantjärelegi kummitama jääda nagu müügimaks Tallinna. Statoili ja Tallinna ettevõtlusameti vaidlus müügimaksu üle ootab praegu Euroopa Kohtu lahendit, Tallinna ähvardav nõue võib ulatuda kahe miljoni euroni. Selliseid pikaajalisi, mõlemale osapoolele kurnavaid ja kulukaid kohtuvaidlusi on mõttekam vältida juba seadusloome korras. Ettevõtjale on reklaamimaks praegusel kujul tõeline peavalu, mille rohu kohtu kaudu otsimine on igati loomulik. Reklaamimaksu määr ja kogumise kord on igas omavalitsuses erinevad ja see tekitab segadust. Üks omavalitsus tõstab reklaamimaksu määra korraga 25%, teine tõstab mõni teine kord ja teises ulatuses. Üks omavalitsus mõõdab reklaame sentimeetri täpsusega, teine kümnetes sentimeetrites. Üks omavalitsus küsib maksuraha ette, teine tagantjärele. Ja nii edasi.  Tallinnas kehtiv kord maksu ette nõuda teeb sel perioodil plaanitust enam välireklaami kasutanud ettevõtja maksuvõlglaseks.

Seadus ajast maast. Kohalike maksude seaduse ajale jalgujäämist tõendab selles lubatud kohalike maksude loetelu pärast isikumaksu, kohaliku tulumaksu, paadimaksu ja müügimaksu kaotamist: reklaamimaks, teede ja tänavate sulgemise maks, mootorsõidukimaks, loomapidamismaks, lõbustusmaks. Mida tahapoole, seda vähem on sel nimekirjal tegemist reaalse eluga. Kuid seadus ei peaks olema mõni intellektuaalselt huvipakkuv dokument või lõputute teoreetiliste arutelude allikas, vaid rakendatav ja toimiv akt, üheselt tõlgendatav kokkulepe ühiskonnas. Juba üksnes võimalike kohalike maksude loetelu näitab, et kõnealune seadus on ajale jalgu jäänud.  Võimalikud tulevased vaidlused nt loomapidamismaksu üle võivad küll täita leheveerge, aga ei aita tegelikult ei loomapidajaid, oma­valitsusi, ettevõtjaid ega laia avalikkust.