Keskkonnatasud ei ole pelgalt kahjude korvamiseks

Kahtlemata vajame hinnangut, kas ja kuidas põlevkivitööstus ühiskonnale tulu toob. Kuid peame teadma sedagi, missugused on õlitootmisega seotud keskkonna­mõjud, kulud ühiskonnale ja aastakümnete pärast Eestile jääv pärand. Põlevkivi arengukavas 2016–2020 tuleb kahte kaalukaussi hinnata ning põlevkivi kasutamise suunamisel võtta arvesse kõiki tagajärgi.

Levinud väärarusaam. 9. mai Äripäevas ilmunud arvamusloos tõi Maailma Energeetika Nõukogu esindaja Mihkel Härm kokkuvõtvalt välja, missugused on Eestis põlevkivitööstuse väliskulude hindamise probleemid ja praegune seis. Samas esitas ta levinud ja eksliku arusaama, et keskkonnatasu seisneb vaid väliskulude kompenseerimises ning kuna väliskulude hindamine vajab arendamist, on keskkonnatasu vaid fiskaalne instrument.

Keskkonnatasude roll ei ole pelgalt väliskulude kompenseerimine, see on ainult üks osa keskkonnatasude ülesandest. Keskkonnatasude roll koosneb kokkuvõtlikult öeldes vähemalt kolmest komponendist.

Esiteks peavad keskkonnatasud korvama otsese ja kaudse kahju, mida konkreetne tegevus tekitab inimestele (nt kaevandamisest põhjustatud ­mürast, tolmust, vibratsioonist tekitatud tervisekahju või kaevandamisega seotud ebamugavuse talumine) või loodusele.

Teiseks tuleb silmas pidada, et loodusvara kasutamisel ei kasutata mitte tasuta asja või hüve ega kellegi eraomanduses väärtust, vaid võetakse kasutusse riigile, see tähendab kõigile maksumaksjaile kuuluv vara. Keskkonnatasu sisaldab hinda ka selle eest. Taastumatu varu kasutamisega võetakse muu hulgas järgmistelt põlvkondadelt võimalus sellelt maa­varalt tulu teenida ja sedagi peab keskkonnatasu peegeldama.

Maksupõhimõtte väljendus. Eesti on valinud tee maksustada vähem seda, mida ühiskonnas rohkem näha tahame (tööd), ning rohkem seda, mida vähem näha tahame (saastamist). Keskkonnatasud peavad sedagi põhimõtet selgelt väljendama. Samuti on nende roll suunata ettevõtjaid taastumatu vara kasutamisel efektiivselt ja kokkuhoidlikult majandama.