Kõva pähkli lahenduseks mõistuspärane otsus

Toimetuse hinnangul võib maadevahetuse kohtuasjas tehtud riigikohtu otsust iseloomustada kõige paremini sõnaga “mõistuspärane”. Pikk kohtusaaga jõudis lõpule nii, et ­õigus- ja õiglustunne ühiskonnas on tasakaalus.

Esiteks näitab seda juba otsuse tegemine ise kui selline. Kohtuasja tagasisaatmine uuesti madalamasse astmesse arutamiseks oleks niigi väga pikalt kestnud kohtusaagat veelgi venitanud. Samuti oleks ühiskonna õiglustunnet kindlasti riivanud, kui asi olekski riigikohtus sisuliselt arutamata jäänud, nii nagu see jäi juriidiliste nüansside tõttu arutamata esimese astme kohtus. Juriidilist täpsust ei tohi muidugi kõrvale jätta - ning ses said kindlasti nii uurijad kui ka prokuratuur õppetunni -, ent asja sisu hindamata jätmine poleks olnud õiglustundega kooskõlas.

Altkäemaks jääb altkäemaksuks. Mõistuspärasusest annab tunnistust ka asjaolu, et riigikohus jättis varasemad ringkonnakohtu karistused suurelt jaolt muutmata, ehkki süü­tegu formuleeriti ümber altkäemaksust pistiseks. See kinnitab veel kord tavaelus niigi selget seisukohta, et õigupoolest ongi tegemist sama asjaga. Tõepoolest, mis vahet seal on, kas altkäemaksu antakse või lubatakse seadusega lubatud või keelatud teo jaoks. Altkäemaks jääb altkäemaksuks. Selline seisukoht leiab ustavasti õige peatselt kinnitust ka seadusandluses.

Ettevõtja Einar Vettuse karistamisest kohus loobus ja poliitik Ester Tuiksoo karistust vähendati, aga teistel põhjustel. Aga nii Ester Tuiksoo, endine keskkonnaminister Villu Reiljan, endine maa-ameti juht Kalev Kangur kui ka ettevõtjad Toomas Annus, Tarmo Pedjasaar ja Tullio Liblik said siiski päris karmi kriminaalkaristuse – (tingimisi) vangla­karistuse.

ASile Järvevana määratud 798 000 euro suurune rahaline karistus ning ASile E.L.L. Kinnisvara määratud 127 823eurone karistus ei ole samuti väiksed.

Selge hinnang. Karistused annavad selge hinnangu kohtualuste tegudele, aga ka ettevõtjate ja poliitikute suhete korruptiivse läbikasvamise lubamatusele tervikuna. Otsus kinnitab ja samas ka hoiatab, et suured sulid ei pruugi alati tõllas sõita.

Teisalt ei ole ilmselt kuigi palju neid, kes oleksid soovinud kõiki kohtualuseid reaalselt trellida taha minemas näha. Seda enam, et aastaid kestnud ja eri astmetes arutatud kohtuprotsess on inimlikus plaanis neile juba piisavalt vintsutusi toonud. Rääkimata materiaalsest poolest ehk kohtu- ja advokaadi­kuludest, mis küll osaliselt riigi poolt välja mõistetakse, aga suuremalt jaolt jäävad siiski kohtualuste kanda. Seega on riigikohtu otsus – mis sest, et süüdimõistev – ses mõttes kindlasti teatud määral vabastav ka kohtualustele endile.

Tegelik elu on suuresti ka oma korrektiivid teinud. Võib isegi öelda, et otsus vormistab tagantjärele juba niigi juhtunu. Näiteks toonane, maadevahetuseaegne võimupartei Rahvaliit ja selle üks juhtfiguure Villu Reiljan on nüüdseks juba poliitiliselt kaardilt kadunud.