Arengufondist on kujunenud priiskamise eeskuju

Eesti majanduse arendamist ja uuenduslikesse ettevõtetesse investeerimist eesmärgiks seadev Arengufond on pikkade aastate jooksul organisatsioonina toiminud kõigi ettevõtlikkuse,  efektiivsuse ja jätkusuutlikku edenemist võimaldavate põhimõtete vastu. Juba 2009. aastal kirjutas Äripäev, et ühel Tallinna kallimal büroopinnal paikneva Arengufondi tegevuskulud kipuvad ületama tehtud investeeringuid. Tegutsemispinna remontimise eest maksis fondi tollane juht Ott Pärna kinnis­varafirmale turuhinnast suurusjärkude võrra kõrgemat hinda.

Pärast mind tulgu või veeuputus. Pärna asemel ametisse saanud Tõnis Arro esimene ülesanne tegevuskulud mõistlikkuse piiresse viia jäid sõnadeks. Kolimine sai küll teoks, kuid bürookulud hoopis kasvasid. Samuti on viimaste aastate jooksul märkimisväärselt suurenenud tegevus- ja palgakulud.  Peale selle hakkasid organisatsiooni rahakotti koormama fondi juhi isiklikest huvidest ajendatud kulud. Peaministrist ja presidendist suurema palgaga Arro kasutas fondi juhina piiramatut reisimisvõimalust, koolitas ennast suurte summade eest töö ajal ning valmistus vaikselt erastama fondi tütarfirmat, iduettevõtlusse investeerivat SmartCupi. Takkapihta õnnestus Arrol juhi kohalt lahkuda poolte kokkuleppel ja vähemasti kuni Eesti Ekspressi eilse loo ilmumiseni ka suhteliselt puhaste paberitega.

Mitte ükski eraettevõte ei salliks oma raha kasutamist seesugustel eesmärkidel ega tolereeriks “pärast mind tulgu või veeuputus” suhtumist, millest oli kantud Arro tegevus. Selles on kahtlemata süüdi ka fondi nõukogu, kes toimuvale liiga pikka aega läbi sõrmede vaatas. Teisalt on raiskaja imago Arengufondile omane olnud juba enne Arrot.

Pange kinni. Juba kaks aastat tagasi Arengufondi sulgemise ettepaneku teinud Äripäev leiab ka nüüd, et sellest sünniks Eesti majandusele pigem kasu kui kahju. Osa fondi tegevusvaldkondi saab üle anda EASile. Ükski mõistlik investeering ei jääks ilma Arengufondita tegemata: investorid leiaksid rahapaigutust väärt projektid n-ö loomulikul teel üles ikkagi.

Tõsiasi, et Arengufond on panustanud äsja edukalt müüdud GrabCADi, on fondi seisukohalt pigem õnnelik juhus kui planeeritud õnnestumine. Investeeringu tegemise ajal ei kaasnenud sellega mingeid erilisi põhjendusi ega ootusi – raha sai GrabCAD pigem selle pärast, et paberid olid vormistatud ja raha, mida sinna paigutada, oli olemas.

Iseenesest ei peaks riik riskiinvesteeringuid tegemagi: õhukese riigi põhimõte, ­mida Äripäev toetab, eeldab riigi võimalikult vähest sekkumist ettevõtlusse, küll aga sellele soodsate tingimuste loomist. Riskiinvesteeringud on valdkond, kus erasektori kompetents ja motivatsioon on suurem. Erinevalt maksumaksja rahaga toimetavast avalik-­õiguslikust organisatsioonist toimib eraettevõttes tõhusamalt ka personaalne vastutus, mida Arengufondi-suguste organisatsioonide juhtidel karta ei ole, nagu Tõnis Arro näide vastselt tõendab.