Restoranitest: Pull viib lihakunsti uuele tasemele

Mõnevõrra ülekohtune on jagada söögikohti liha- ja kalarestoranideks – see tõmbab piirid, millest araverelisemad üle ei söanda astuda. Pullis saavad söönuks ka kalasõbrad ja veganid, aga eelkõige keskendub Pull lihale, eriti veiselihale. Kohal on samuti kana, siga, talleke, lammas ja isegi põder ja karu. Viimasest pakub Pull kõige magusamat osa, karukäppa, lisandiks metsaseened ja -marjad. Eriliselt priske hind teeb sellele haruldasele roale muidugi karuteene, kuid eks ta rohkem eksootikaks kui kõhutäiteks ongi.

Metselajatest on taldrikule toodud ka põder ja seda õige haruldasel moel, nimelt põdrakaapena: toores kaabitud põdrafilee, marineeritud kurk, sibul, Dijoni sinep. Jõulist metsloomamaitset toetatakse lisanditega just nii palju kui vaja, jättes liha solistiks. Tulemuseks oli ülimalt maitsev roog, mida niipea ei unusta.

Pearoogadest tegin valiku lihaveise laagerdatud marmorribi kasuks. Esiteks sellepärast, et lihalaagerduskunst on meil alles lapsekingades ja kus seda vähegi üritatakse välja mängida, võib arvata, et tegemist on asjatundjatega. Teiseks aga sellepärast, et veiseribi on küpsetamise koha pealt märksa nõudlikum kui filee ja vähe on kohti, kes seda üldse söandavad menüüsse võtta.

Pulli ribi oli täistabamus, kui toidutekst sellist kujundit üldse välja kannatab: ribile omaselt eri tekstuuriga lihad olid mõnusalt ühtaegu pehmed, kuid mõnest kohast ka kergelt krõbedad, lisaks mõõdukas annus ehedat suitsumekki.

Taldrik tühi, läksin leti juurde uurima, kus sellist imelist liha küpsetatakse ja kokk oli varmalt valmis koldeid demonstreerima – oli, mida vaadata. Üle leti köögi poole küünitades tundsin, et nüüd on vist ka minu grillimisega algust tehtud, sest lett oli tuline. Aga ei, nagu kokk selgitas, tuli kuumus hoopiski lampidest, mille alla toit välja pannakse, et see teekonnal köögist lauani ei jahtuks. Kuumust hoiavad ka massiivsed serveerimisalused, nii et rahumeeli võis toidu vahele juttu ajada ja veini libistada ilma, et toit ära jahtuks.

Restorani Pull loojad ja omanikud on kolm meest, keda võib pidada Eesti parimateks lihatundjateks ja -meistriteks: Enn Tobreluts, Hanno Kuul ja Andres Tuule. Meeste oskused ja pühendumus ei piirdu ainult menüü kokkupaneku ja oskusliku lihaküpsetamisega, vaid väljenduvad ka külalislahkuses. Külastaja on oodatud, teda märgatakse kohe, teenindus on professionaalne ja seejuures ei lähe teenindajas ka inimlikkus kaduma.

Jõulist, paekivile ja metallile keskendunud sisekujundust tasakaalustab küünlatuli, nii et üleliia karm pole see koht ka õrnema soo jaoks. Naised ongi Pullis meestega võrdsed, mida ei saa öelda enamiku meie restoranide kohta: vaatamata sellele, et arvet küsin mina, pannakse see viiel korral kümnest minu meessoost lauakaaslase ette, neljal korral ebamääraselt kuhugi keset lauda ja vaid üks kord kümnest ulatatakse see mulle, kes ma olen seda palunud. Pullis juhtuski olema see üks kord kümnest.