Restoranitest: restoran lihasööjatele

Meati soovitan aga tõepoolest ainult lihasööjatele. Vähem-lihalised või mitte-lihalised road olid Tiskre Ärimajaks nimetatava uusehitise esimese korruse restoranis pigem keskpärased või isegi pisut allapoole keskmist. Borš, mis lihakohas võiks olla tehtud tõeliselt tublist tummisest puljongist, oli leemekese poolest pigem õhuke. Taipäraseks nimetatud veisesalat oli aga äädikane ja vaid pisikese tšillinüansiga roheline salat veiselihalõikudega. Tõsi, liha oli maitsev, aga taipärasusest oli see roog küll vähemalt sama kaugel kui Eesti Taimaast.

Liharoad olid aga liharestorani väärilised. Korralikust lihast ja asjatundlikult küpsetatud olid nii veisesteik kui sealiha. Menüüs “New York steak 250 g” nime all esineva veiseroa lisandiks oli Hollandi kaste ja mõned köögiviljad, “Pork chop” lihatüki lisandiks aga puravikusoust ja korralik kogus kartuliputru, mida jätkus ka lisandite poolest vaesema veisesteigi juurde. Lisandite kogus oleks võinud olla võrdsem, mitte kõik lauakaaslased pole valmis oma putru teisega jagama. Lihaga on lihtsam, selle kogused on menüüs iga roa juures ära toodud. Kui mõni number tundubki liiga suur, ärge ehmuge: kaal on enne küpsetamist, lauale jõudes on nad osa kaalust kaotanud.

Kui välja arvata pettumust tekitanud eelroad, jäi gurmaan minus enam-vähem rahule. Küll aga tõstis mässu filoloog: miks peab Eesti siga kandma ingliskeelset nime? Veisesteigid, millega siinkandis nagunii pole harjutud, olgu peale New Yorgi või T-bone steigid, Chateaubriand ja Tomahawk. Pealegi on menüüs lihalooma lõikeskeem olemas, mis näitab, millise osaga loomast on tegemist. Aga eestlaste lemmiku sealihalõigu jaoks võiks ju ometigi omakeelne nimi olla. Või maitseb “Pork chop” paremini kui sealihalõik? Ja meat on maitsvam kui liha?

Magustoitudest pakkus meeldiva üllatuse apelsinikaramellkreem marjasalatiga. Lihtne ja vanaaegne karamellkreem on restoranimenüüs suhteliselt haruldane. Apelsini ja marjadega täiendatult sobis see oma kerguses toeka lihalise õhtusöögi lõpetuseks eriti hästi. 

Uue liharestorani sisekujunduses on viiteid küll liha lõikamisele – üks sein on kaunistatud nugadega – kuid mitte lihale. Üldmulje on pigem jahedalt vaoshoitud kui lopsakalt lihalik. Jahedust tundsin kogu õhtusöögi vältel, ei saanudki aru, kas olin vastuvõtlik moodsale sisustusdisainile või oli ruumis tõepoolest mugavustsoonist madalam temperatuur.

Väidetavalt on tegemist esimese restoraniga Eestis, mis ühendab restorani ja karni. Tõepoolest on restorani tagaosas karn, kuid see tundub olevat pigem majarahva hobinurk kui pood. Kilesse pakendatud lihatükkidel puuduvad hinnad, igaüht peab teenindaja eraldi arvutist vaatama. Hinnad on aga keskmisele lihaostjale krõbedad, nii et pärast kolme-nelja hinnapäringut kas lööd käega või võtad esimese ettejuhtuva.