Eesti ärikeskkond parimatele ei lähene

Eesti ärikeskkond sai 2017. a 10punktisel skaalal 7,7 punkti, mis näitab, et oleme maailma parimatest 23% võrra tagapool, edastas Swedbank. Skandinaavia riikidele järele jõudmiseks on veel pikk tee minna. Eesti reiting jäi alla kõrgeima hinnangu saanud Rootsile, Norrale, Soomele, Taanile ja Saksamaale, aga oli kõrgem Euroopa Liidu liikmete keskmisest, Leedust, Poolast, Lätist ja Venemaast. Venemaa ärikeskkond sai valitud riikidest madalaima hinnangu.

Swedbanki indeksis kajastatud kümne valdkonna hulgas paranes Eestil eelmise aastaga võrreldes finantssektorile antud hinnang. Selle taga oli kapitaliturgudelt raha kaasamise ja pangast laenu saamise lihtsustumine.

Innovatsioonile ja haridusele antud hinded aastaga veidi alanesid. Innovatsiooni vallas halvenes nii töö tootlikkuse näitaja kui ka hinnang valitsuse hangete innovaatilisusele. Hariduse indeksit mõjutas kõrghariduse omandajate osakaalu vähenemine vastavaealises rahvastikus, kuigi vastava näitajaga on Eesti endiselt maailmas väga kõrgel kohal. 

Maailma tippudega võrreldes on Eesti ärikeskkonnal kõige rohkem arenguruumi logistikas ja taristus. Eesti sai kehvemad hinded nii logistikateenuste hinna ja kvaliteedi kui ka transpordiga seotud taristu eest.

Eesti ärikeskkonna varasemast aeglasemat arengut teiste riikidega võrreldes näitab lisaks Swedbanki indeksile ka see, et viimastel aastatel on alanenud välisinvesteeringute sissevool ja peatunud majanduslik tasandumine Euroopa Liiduga. Ärikeskkonna atraktiivsuse tõstmiseks ja tootlikkuse suurendamiseks on vaja jätkata struktuurireforme. 2018. aasta on reformide tegemiseks hea aeg. Kaks suurt projekti, haldusreform ja Euroopa Liidu eesistumine, saavad läbi. Majanduskasv on kiire, tööpuudus väike ja ettevõtete ning tarbijate kindlustunne tugev. Lisaks infrastruktuuri arendamisele on vaja jätkata jõupingutusi töö-, tervise- ja hariduspoliitikas, et inimesi paremini rakendada.

Tänavune raport analüüsis ka kodanikupalka. Selle pooldajad väidavad, et kodanikupalga süsteem oleks praegustest sotsiaaltoetustest lihtsam, usaldusväärsem, kättesaadavam ja riigi jaoks lihtsam ja odavam administreerida. Samas pole teada, kuidas selline meede mõjutaks inimeste soovi töötada. Vaba aja eelistamine töötamisele võib omakorda tähendada riigi maksutulude olulist vähenemist. Swedbanki arvutuste järgi tähendaks praeguste sotsiaalkulude ümberjagamine kodanikupalga vormis igale inimesele riiklikku toetust summas, mis on mitu korda väiksem elatusmiinimumist.

Kodanikupalk tasemel, mis võimaldaks ära elada, tähendaks sotsiaalkulutuste kahekordistamist, mille finantseerimiseks peaksid aga riigi maksutulud tõusma 30–40% (ja siin ei ole arvestatud võimalike struktuursete muutustega majanduses ja riigi tuludes).