Ruta Arumäe: miks peab maksudega karistama?

"Eesti majanduspoliitilise diskussiooni viimase aasta kõige olulisem teema on maksud. Täiesti arusaadav, et hoopis teistsugused poliitilised jõud, kes pikka aega võimul olla pole saanud, soovivad kõike teistmoodi teha," rääkis Arumäe pressiteate vahendusel.

Ta tuletas meelde, et üks majanduse põhiprintsiipe on, et inimesed reageerivad stiimulitele. "Sisuliselt tähendab see niiöelda karistust maksude näol millestki hoidumiseks või siis preemiat soovitavate suundumuste esilekutsumiseks," jätkas ta. "Siiani on diskussioon käinud pigem mõtteraamistikus: keda peaks uute maksudega karistama? Paralleelselt peaks aga rääkima ka, kes peaks saama senisest rohkem premeeritud."

Kui praeguse valitsuse soov on kõik põhimõtteliselt teistmoodi teha, siis pigem peaks korraldama ümber kulude, mitte sissetulekute osa, rääkis Arumäe. Vähendada tuleks fookust füüsilistelt investeeringutelt - ehitised, rajatised, teed ja teha põhimõtteline riigi investeeringute struktuurne muudatus inimkapitali väärtustamise suunas.

"Sellise struktuurse muudatusega kaasnevad positiivsed efektid mõlemale poolele - füüsiliste investeeringute vähendamisega võtab riik ära survet ehitussektori ülekuumenemiselt, inimkapitali investeeringutega saaks anda vajaliku tõuke pikaajalisele majanduse kasvupotentsiaalile, millest juba ammu puudust on tuntud," jätkas ta. Selleks on tema sõnul tarvis suuremat ühekordset struktuurset tõuget, et ressursid hakkaksid soovitud suunas liikuma.

Kui prioritiseerida inimkapitali, siis tuleb sinna stiimulid seada, märkis Arumäe ja lisas, et üheks võimalikuks stiimuliks on tõsta õpetajate palgad nii kõrgeks, et erialale tekib tihe konkurents ning valitakse vaid parimad. "See investeering viib üles õpetamise kvaliteedi ning hariduse üldise taseme, mis omakorda annab dividende aastakümneid. Mingi protsendi võrra õpetajate palga tõstmine ei põhjusta struktuurset muutust. Selleks on vaja kordades tõstmist," rõhutas ta.

Kuna kooliharidus on eluks vajalikust kogemustepagasist vaid üks külg, siis tuleks tema sõnul lisada stiimulid õppekogemuse mitmekesistamise laiemaks levikuks. Näiteks riigi panus laste huvihariduse mitmekesistamisse ning kulude märgatavasse alandamisse.

"Kui rohkem lapsi saaks minna pärast kooli soovitud huviringi, ilma et see jääks lapsevanema rahakoti taha, siis saavad ka vanemad ise oma tööd produktiivsemalt teha," tõi Arumäe välja. Lühiajaliselt võidab majandus vanemate kasvavast tööpanusest ning pikemaajaliselt laste suurema võimekuse, sotsiaalsuse, leidlikkuse ja lõppkokkuvõttes jällegi produktiivsuse pealt.