Armin Karu: väsisin ja ei julgenud enam investeerida

Eelmisel neljapäeval oli 52aastase Karu viimane tööpäev Olympic Entertainment Groupi nõukogu esimehena. Mees, kes pärast müügiotsuse avalikuks tulekut on pikematest intervjuudest hoidunud, kohtus sel päeval "Pealtnägijaga".

Selles mõttes tunnet nagu ei ole. Enam ei ole seda omaniku vastutust, ei ole seda kohustust. On natukene vabam tunne, aga kuna see on alles esimene päev, siis ma isegi ei oska sellele küsimusele praegu täpselt vastata. Võib-olla peab andma aega natukene settida sellel tundel.

Olympic on 25aastane. Esimesed paarkümmend aastat oli see ikkagi lausa oma ööune arvelt. Ei ole olnud sellist normaalset režiimi, pere on selle tõttu kannatanud, puhkerežiimi pole olnud. Ja eks väsimus tuli peale.

Ja kui veel hakkas painama ka see, et sa ei julgenud enam investeerida, sest mine tea, mis juhtub. Ja kui leidus firma, kes hindab Olympicut ja tahab seda jõuliselt edasi viia, ja kellel on finantsvahendeid ja võimalusi seda teha, siis… Tegelikult me kasvatasime selle lapse suureks, aga nüüd tuli talle anda võimalus kasvada veel suuremaks, ta peab ju edasi kasvama, ta ei saa lapseks jääda.

Noh, kui müüsime liiga madala hinnaga, siis meie saame ju kõige vähem raha, sest meil oli ju kõige suurem osalus, nii et see jutt ei vasta tegelikult tõele. Me kauplesime ikka väga hea hinna välja, sest meie aktsia keskmine hind viimase poole aasta jooksul ei ole kaugeltki mitte 1,9. Kui saime 1,9 kätte, siis see oli väga suure läbirääkimiste töö ja vaeva tulemus. Ma usun, et see oli väga hea tulemus.

Ma ei tea, seda peab nende käest küsima. Ma ei oska isegi öelda.

Lille nuusutamine? Jah, aga teiselt poolt ma olen jälle kuulnud, et need inimesed, kes on Olympicus töötanud, saavad mujal tööd ilma väga pika tööintervjuuta, sest Olympicu kool on nii tugev, et kui oled juba Olympicus töötanud, siis võid tulla ka meile.

Töine, töine, me ei ole sellised bla-bla-blatajad. Kui on töö, siis teeme tööd. Ja loomulikult leiame ka aega, et pidada peale tööd pidu, aga eesmärgid on kõrged, ja kui nõudlik ei ole, siis nende eesmärkideni lihtsalt ei jõua.

Armin Karu: See oli see hetk, kui sa nägid, kuidas kasiinondust saab arendada, kuidas asi võiks välja näha. Sest sellel ajal ju juba olid siin esimesed mänguautomaadid, olid kinode ja kaupluste eesruumides, ja isegi vist ühe hotelli üleval korrusel oli mängulauad olemas.

See kõik oli kuidagi juhuslik siin, et lihtsalt pannakse automaadid seina äärde. Siis oli veel saepuru maas ja inimesed istusid seal oma üleriietega ja võib-olla isegi sülitasid sihvkasid maha. See oli kõik nii madalal tasemel, et oli näha, et seda saab palju paremal tasemel teha.

Mina ei tea, mis soust see on. Üks jaht on olnud Malta lipu all küll, ja mitte kaks, ja see on praeguseks müüdud. Ma ostsin ettevõtte, kellel oli Maltal jaht, ja loomulikult ma sõitsin selle all edasi. Nii et nii lihtne see ongi.

Ei ole põhjust ju. Meil ei ole olnud, sest Eestis on olnud võimalik tegutseda ja tulumaksuseadus on nii soodne, et pole ka põhjust hoida mingisugust offshore'i.

Meil ei ole.

Pensionipõlve ma pidama ei kavatse jääda. Kindlasti soovin veel midagi korda saata, midagi suurt võib-olla korda saata. Mulle väga meeldib inimestele positiivseid emotsioone pakkuda ja seda tahan ma ka tulevikus teha.

Arvan küll, et ma pildilt ära ei kao, kui tõesti ei juhtu kõige hullemat ja ei jää auto alla. Mine tea, elu on nii ootamatu ja ettearvamatu.

Armin Karu tõusis Eesti ärimaailma tippu ja ka avalikkuse tähelepanu alla kasiinofirma Olympic börsile viimisega. Kuna aktsia hind tegi pärast avalikku märkimist kiire tõusu, siis pälvis Karu palju positiivset tähelepanu. Nüüd, enda rajatud ettevõtet müües, sattus Karu aga eeskätt kriitika alla.

Lapsena oli Karu rahutu hingega, näiteks keskkooli lõpetamiseks pidi ta käima läbi neli kooli. Samuti üritas ta kooliajal koos sõbraga Soome põgeneda, kuid poisid jäid Viiburis Nõukogude Liidu piirivalvuritele vahele ja pidid jääma soolaputkasse neid koju tagasi viivaid vanemaid ootama. Koolis käimisele eelistas ta raha teenida.

Karu alustas ettevõtjana tegutsemist juba 1988. aastal, kui oli 23aastane. Koos Jaan Korpusoviga loodi tootmiskooperatiiv E.G.O., mis valmistas lippe ja vimpleid. Enne seda töötas Karu hilisemate pankurite Sulo Muldia ja Peeter Luige kooperatiivis Graaf, mis samuti tootis sinimustvalgeid lippe. Rahvuslik sümboolika oli taasärkamisajal kuum kaup.

Karu ja Korpusov tutvusid margi- ja mündiklubis. Tol ajal oli see klubi majanduslikult ärksate inimeste kooskäimiskoht, kus pandi alus esimestele ühistele äridele.

Kasiino sai nime esimese asukoha järgi. 1993. aastal avas uksed nende esimene mängupõrgu Pirita hotellis. Olümpiapurjespordikeskuselt laenati kasiinole ka nimi – Olympic.

Edu tiivustas ning üsna ruttu pöördusid Karu ja Korpusovi pilgud Kungla hotellile Tallinna kesklinnas. Käed löödi kinnistu omaniku ametiühingute keskliiduga, kes ei suutnud ise kuidagi oma toona veel rohket kinnisvara hallata.

Karu sai kehvas seisus Kungla hotelli soodsalt enda käsutusse tingimusel, et teeb selle korda. Majast kujunes Olympic Casino staap, külghoone allkorrusele tekkis Baltimaade suurim kasiinosaal. Olympicu kasiinokett suutis ülikiiresti oma haarmed üle Eesti ajada ja siis veelgi kaugemale.

Karu elus on olnud üks juhtum, millest meedias palju kirjutati, kuid millest ta hiljem pole ise soovinud rääkida. 1990ndate lõpul üritasid Olympicu kasiinode mänedžerina töötanud britt Martyn James Symons ja Kaido Esna organiseerida palgamõrva.

Karu on öelnud, et see sündmus pani teda elule ja inimestele teistmoodi vaatama. Ta hakkas sõprust veelgi rohkem hindama.

Autor: Kristjan Pihl, "Pealtnägija"/ETV