Vilja Kiisler • 18. aprill 2017
Jaga lugu:

Looja lüpsmine

Lehm  Foto: Andres Haabu

Kirjanikupalgaliste teoseid mõõdetakse kilodes, aga nii see olema ei peaks, leiab ajakirjanik Vilja Kiisler.

Esimene plejaad Eesti riigipalgalisi kirjanikke on saanud erakordselt palju meedia tähelepanu. Enamasti on neilt aru päritud, ega nad viimati nüüd meie kõigi raha eest niisama ei vahi. Väljastate ikka teoseid?

Ent nn riigikirjanikelt ei nõua aru sugugi mitte ainult meedia. Neil elab lakkamatult seljas nii kirjanike liit kui ka kultuuriministeerium. Aru päritakse mitu korda aastas, aruanded peavad olema detailsed ka neis asjaoludes, mis kirjanikust endast ei sõltu (nt kultuurkapitali toetuse saamine, illustratsioonide valmimine, raamatu ilmumise tähtaeg jms). Ühelt poolt on see arusaadav: avalikkust on vaja veenda, et maksumaksja raha ei kulu niisama joomise ja läbustamise peale, vaid et selle eest luuakse teoseid, mis jäävad.

Päriselt aga laotakse kirjaniku õlule selline koorem, mille all murduks tugevamgi selgroog, kui looja oma seda on. Tõnu Õnnepalu ei loobunud sellest rahast mitte ilmaasjata, nähes ette, missugune surve tema peale langeb. Kummaline on, et tähelepanu fookus on langenud kirjanikele, kunstnikupalga saajaid on kotitud hoopis vähem, vähemalt meedias.

Kõik viis esimese seltskonna kirjanikku on oma palga igati välja teeninud: nad kõik on olnud erakordselt produktiivsed. Küsitav on aga, aga kas võimalikult palju teoseid saab olla omaette eesmärk. Kirjandust ei mõõdeta ometi kilodes, ega ju? Riigikirjanikel igatahes mõõdetakse, ja see on jamps.

Kirjanikupalka võiks käsitleda kui riskiinvesteeringut, mis vahel annab tulemuseks suurepärase teose – aga vahel ei anna midagi. Praegu aga tehakse riigikirjanikust lehm, kellelt nõutakse gigaliitreid väljalüpsi, küsimata, mis loojast pärast saab. Kirjanikupalk ei tohi olla looja sandistaja.

Vaata seoseid nende isikute ja firmadega:
Jaga lugu:
Hetkel kuum