Maksupoliitikat ei ole

Selle asemel on kulupoliitika, millest on raske kirjutada rohkem kui sõna „rohkem“, sest muud loogikat seal pole, ja näivuse poliitika – kuluridade esitamine loona seisaku murdmisest, majanduse elavdamisest ja ettevõtluse käimatõmbamisest. Tõde seda ei piira, sest valija ei oota neilt erakondadelt majanduses ega rahanduses autoriteeti ega ekspertiisi, kõigi puhul ollakse aga hajutud vasakpopulismiga. Rahandusministri erakonnas seisneb see madalapalgalisuse subsideerimise kinnisidees ning näiteks panditulumaksus, sest kõik ju teavad, et kapitalistid ja pangad on alati raha ära viimas. See kaitseb parteid ka Eesti Panga ja ettevõtjate kriitika eest.

Et valitsus otsustav saaks paista, tõi Sven Sester valitsusse idee, et otsuste vahel ei pea enam valima, kui tühistada eelmiste valitsuste suur südemetunnistusotsus, et uued maksud ja üle jõu kulutamine on tabu. Rahandusministrid on erakondade kulusoove täitma pidanud alati, aga Sesteri jaoks pole selles loogikat ega piire, ta on nagu Jevgeni Ossinovski, kes liitus huvigrupi streigiähvardusega iseenda ja valitsuse vastu. Sester tõi eelarve- ja maksukaose, eelarvereegli tühistamise kui külluse allika, pühkis tolmu korraga kõigilt seni tõrjutud mõttepoegadelt uutest maksudest ja esitas ka riigieelarve strateegia, mis rikub nii jätkusuutlikkuse põhimõtet, kehtivat eelarvepiirangut kui ELs antud eelarvelubadust. Selge, et ei Ratas, Palo ega Simson ole majanduses väitlejad.

Toomas Tõniste ei paista arugi saavat, kuhu sattus. Vaatamata oma erakonna traagilisele allakäigule ja valijate pettumusele kiidab ta nii Keskerakonnaga valitsusse minekut kui julgeid maksumuutusi, samas kinnitab, et maksusüsteem peab olema stabiilne, siis kritiseerib maksudega mängimist, et seda kohe ise vormistama hakata, lubab käibemaksu tõusu, mis lihtsalt pidi juba enne õhtut saama vastulöögi. Nagu poleks värske esimees Seeder just eelarve ja maksude teemal pooltühja üritanud. Tõniste ei taipa, et maksutõusude taga on mõttetu ja katteta kuluralli, ega selle tagajärgi. Ainuüksi Eesti lõdvendatud reegli rikkumine, aga ka ELis lubatu mittetäitmine ähvardab teda veelkordse oma sõnade söömisega.

Tõniste on kiitnud ka Partsu mune, kuigi 500eurose miinimumi puhul pole selgitust, kust see number võeti, et seda nui neljaks saavutada. Iga IRLi mõtlev liige peaks häbenema, et majanduse veduritelt võeti riikliku koormiseta tuluosa ära, et maksuvabastus ei jõua vaesemateni ja mis suunas liigub ühiskond üldiselt, kui üle kolmandiku kodanikest ei tea enam tulumaksu olemasolust, ega laeku seda maaomavalitsustele. 

Valitsuse kulupoliika on eufemistlik. IRL lubas mitte kehtestada astmelist tulumaksu, mistõttu tuli astmeliselt kaduv maksuvaba miinimum. Automaksu on kehtestatud keskkonnalõivu nime all. 500 eurot maksuvabalt saavad ainult keskmised tuludetsiilid.

Sotsiaalpoliitikat maksuvabastusega ei tee, tarbimise ergutamine keskmistes tuludetsiilides on mõttetus ka majanduspoliitiliselt. Sotsiaalmaksu lae asemel saime 1% sotsiaalmaksu lisaks ja maksuvaba miinimumi äravõtmise. Saime pakendimaksu, mis keskkonnasäästult jääb mõjuta, koormab aga tarbetult neid, kellel pole pakendit valida, et kaupa säästa. Magusamaks kehtestati justkui ülekaalulisuse pärast, aga taas ilma seoseta õilsa eesmärgiga, ainult 1,5% kaloritest ja mõnekümnendikule süsivesikutest, ent ka jogurtitele ja mahladele.

Aktsiisid on üldiselt moraalsed maksud, ent nendega keerati Sesteri vedamisel vint tõenäoliselt üle juba eelmises valitsuses, ja diisliaktsiisi külmutamine oli mõistlik. Nüüd keerati aga lahjale alkoholile topelt, ELi kõrgeimad aktsiisid, ehkki alkoholi tarbimine kukub kiiresti. Teene tehti viinale, Lätile ja Soomele Eesti kaubanduse, tootja ja riigitulude arvel, et saada illusoorne kate oma kuludele. Transiitvedude maksuvaba koormus Eesti teedele on kindlasti probleem. Aga lisamaksu saavad 80% ulatuses just Eesti autod, kes makse niigi siin maksvad, ja juba alates 3,5 tonnist. Pangamaksuga on olnud sarnane lugu, lubati, et pangamaksu ei tule, aga kehtestati pankadele eraldi tulumaks.

Üksikute maksude asemel peaksime rohkem keskenduma sellele, et need tulevad arulagedast kulutamisest ja võlguelamisest, seega ennetama neid juba eos. Peaksime meelde tuletama ka maksusüsteemi stabiilsuse, lihtsuse, atraktiivsuse ja veel mitut põhimõtet. Kummastki ei räägi ei kulutamisega praalijad ega huvigrupid, keda maksustatakse. Nii olemegi saanud edasi-tagasi-otsused, muutused kui eesmärgi omaette ja „keskmise struktuurse tasakaalu“, kus kulud teeb üks valitsus üle jõu ja arveid maksvad kõik teised.