Igor Rõtov • 16 august 2017

Kas pingutame piisavalt?

Igor Rõtov  Foto: Andras Kralla

Äripäeva peadirektor Igor Rõtov avaldab, missuguseid arutelusid ta ühiskonnas päriselt kuulda tahaks.

Eesti majanduse üldseis ja kõigi meie kindlustunne on tugevnemas. Võime ehk öelda, et oleme 2008. aasta kriisist nüüdseks lõplikult välja tulnud ja taastanud selle stardipositsiooni, mis meil oli aastal 2007. Kaotatud kümnendile võiks joone alla tõmmata ja teha lähiaastatel see tühjatallatud aeg kuhjaga tasa.

Ettevõtjate julgus ja teotahe on kasvamas. Vaadake kas või kraanade arvu Tallinna linnapildis ja sama kinnitavad ka viimased majanduskasvu numbrid, investeeringud ja eksport. Oleme uuesti muutunud atraktiivseks välisinvesteeringutele. Näiteks suurinvestori huvi Tallinki vastu või hiinlaste rahasüst Taxifysse. Positiivse sümbolina mõjub peagi valmiv trammiühendus lennujaamaga.

 

Hea meel on näha kümneid jõulisi idufirmadest välja kasvanud ja globaalseid tegutsejaid. Jõudsalt kasvanud palgad on tõstnud inimeste ostujõudu ning andnud laiapõhjalise positiivse impulsi siseturule. Ettevõtjad on kenasti suutmas käibekasvuga korvata palgakasvust tekkinud survet kuludele.

Lõpuks ometi on mõjuvalt  käibesse minemas ka Euroopa struktuurifondide miljardid, mis peaks kuni aastani 2020 andma majandusele tugeva lisasüsti.

Tõrvatilk meepotis

Ainus tõrvatilk meepotis paistab olevat valitsuse ja kogu poliitilise eliidi majanduspoliitika või selle puudumine. Millega nad tegelevad või millega me kõik avalikus ruumis tegeleme? Tunneme ennast tähtsate ja vajalikena Euroopa Liidu eesistujana, tore, aga kas sellest midagi muutub? Euroopas? Eestis?

Tähtsaimast tähtsamad on kohalikud valimised, aga küsime endalt, mis vahet seal on, kas Tallinna linnapeana jätkab Taavi Aas või tuleb võimule Kristen Michal? Tublid mehed muidu ju mõlemad.

Üldine jututeema on Edgar Savisaare võimalik comeback ja sellega hirmutamine. Aga kas me tõesti usume, et Lasnamäel elab sada tuhat poolearulist venelast, kes annab oma hääle poliitilisele laibale? Ettepanek prokuratuurile: sõlmige Edgariga kokkuleppemenetlus. Lubage, et vangi ei lähe ja võtke temalt lubadus edaspidi poliitikasse mitte trügida. Istugu Hundisilmal ja pangu kirja mälestusi. Kõik oleksid võidus.

Nagu oleks pseudotegevusi vähe, nüüd võeti uuesti hambusse kooseluseadus ning teritatakse sellega nii sulge ja kui ka keelt. Riigikogu, võta need rakendusaktid vastu ja unustagem see. Piinlik on.

Mina tahaksin, et päevakorras oleksid hoopis teised teemad. Praegu võiks valitsuse prioriteediks olla riigireform koos mõjusa valitsemiskulude kokkuhoiuga. Meie rahvaarvu ja vanust arvestades tuleb see päevakorda möödapääsmatult varem või hiljem. Väga mõistlik oleks tegutseda just praegu, kus majandus õitseb ja erasektor lausa nutab hea tööjõu järele. Paraku paisutab riik oma kulusid edasi.

Ja mis sest e-riigist sai?

Teiseks võiks avalik debatt käia hariduse teemal. Meil on PISA testide heade tulemuste näol suurepärased eeldused olemas. Õpetajategi palk on tõusnud, kuid õpetajaks saamine ja olemine pole kuskilt kandist prestiižne. Samamoodi tasuks meil pingutada ja tõsta kõrgkoolide ja teadusasutuste taset globaalses konkurentsis. Deklaratiivselt oleme ju kõik sellega päri, aga kas me ikka pingutame piisavalt, et siin läbi murda?

Kolmandaks, miks me ei kipu enam eriti rääkima e-riigi arengust? See on ju üks väheseid imagoloogilisi pärle, millega Eesti maailmas silma paistab. Millised on meie järgimised suured sammud? Kuhu me liigume e-residentsusega? Nendele küsimustele justkui enam vastuseid ei otsita. Küll aga saame teada, et sotsiaalkindlustuse infosüsteemi arendamine lükkub mitu aastat edasi ja läheb meile tunduvalt rohkem maksma. Natuke kurb on sellist uudist lugeda.

Neljandaks tahaks kuulda avalikku arutelu teemal, kuidas muuta elu Eestis atraktiivsemaks andekatele inimestele, kuidas hoida ja tuua siia talente üle maailma. Mulle tundub, et ksenofoobne vähemus on ka selle mõtte kaugele kalevi alla surunud.

Loetelu võiks jätkata, aga kokkuvõtlikult võiksime küsida nii poliitikult kui ka iseendilt: kas need teemad ja dilemmad, mille üle me täna avalikus ruumis räägime ja vaidleme on ikka need, mis meid kaotatud kümnendi järel edasi viivad?

Hetkel kuum