Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Milleks raamatupidamisele kaks tava?
Eestis käibel olevad raamatupidamisstandardid on vastuolulised, tekitades olukorra, kus ellu jäävad tugevamad ja targemad, leiab ajakirjanik Marta Jaakson.
Aastast 2013 on käibel kaks eri “säästmisvõimalusi” pakkuvat raamatupidamisstandardit. Üks neist on Eesti nn hea tava raamatupidamisstandard ja teine rahvusvaheline IFRS-standard. Enamasti võimaldab suurte ettevõtete kasutatav rahvusvaheline raamatupidamisstandard kirjutada aastat kokkuvõtvasse aruandesse ilusa kasumi. Kasumi näitamise võimaluste leidmine käib lihtsalt: leia raamatupidaja, kes teab, milline standard mis võimalusi pakub. Ehk milliseid trikke aruandluses kasutada saab, nii et kõik oleks siiski korrektne.
Suurte ettevõtete juba kasutatav praktika ei ole seni jõudnud väikeste ettevõteteni, kes ilmselt ei ole kõiki võimalusi veel märganud. Ennustan, et järgmisel aastal esitavad ettevõtted juba palju huvitavamaid aruandeid. Eilses Äripäeva kaaneloos kirjutasime, kuidas Tere kasutas rahvusvahelist raamatupidamisstandardit, mis võimaldas korrektselt ümber hinnata maa ja ehitiste väärtuse, taastades objektide hinna jääkmaksumuseni. Eesti raamatupidamisstandardi järgi ei oleks see lubatud olnud. Tere majandusaasta aruanne oli ilus ja nutikas, midagi ette heita ju ei saa. Kõik ongi korrektne.
Kuid kummaline on, miks üldse kehtivad kahesugused standardid. Niimoodi pole aruanded omavahel võrreldavad, see pole ei statistiku ega tegelikult ka ettevõtjate endi huvides.