Meelis Mandel • 21. detsember 2013 kell 4:15

Elu uues reaalsuses

Uus reaalsus jah. Kuid miks me rahulolematud oleme? Mäletate, kuidas viimased kümme aastat kõik oli?

Aastatel 2004–2007 tundus, et kõik, mida me ette võtame, kannab vilja. Millele iganes käe külge panime, tuleb välja. Käibed, kasumid, palgad ja heaolu kasvas mühinal. Tundusime endile hirmus tarkade juhtidena.

Siis tulid aastad 2008–2010. Karm aeg. Efektiivsus muutus sõnakõlksust reaalsuseks. Toimusid koondamised, mis kordades suuremad kui nüüd imetletav maksuameti 14protsendiline töötajate arvu vähendamine mõne aasta jooksul. Aga me saime sellega päris hästi hakkama, lohutasime end, et olimegi liiga rasva läinud.

Aastad 2011–2012. Eneseusk taastus, tundsime võidurõõmu ellu jäämisest. Rääkisime “uuest reaalsusest”, millega oleme kohanenud.  Vaatasime optimistlikumalt tulevikku.

Ja siis lõppev aasta. 2013. Seda võib iseloomustada tõusude ja mõõnade aastana. Kui käibekasv tuligi, tuli see päris närvesööva tööga. Ja tuli kuidagi veidralt. Pidevalt oli vaja muuta strateegiat ja taktikat. Mis eelmisel kuul töötas, ei töötanud järgmisel. Juhid näitasid väsimuse märke. Levima hakkas peataolek ja rahulolematus. “Uus reaalsus” enam ei rahuldanud.

Vaatasime nõudlikult valitsusele otsa – ehk oleks abi maksupoliitika värskendamisest, ehk tasuks tegeleda töökäte väljavoolu pidurdamise või majanduse elavdamisega? Sest järgneval kahel aastal on riigil võimalusi investeerida tunduvalt vähem kui eelmisel või isegi sel aastal, kvoodi­raha ju lõppes ning Euroopa raha kasutamise aeg saab läbi ja uut raha ei jõuta veel kasutusse võtta.

Vaatasime nõutult lahkujatele otsa. Välismaale minevatele töökätele. Eestist lahkuvatele välisinvestoritele. Nendele, kes siin mitte ei tootnud (nendega olevat üsna OK), vaid müüsid. Nendele, kes olid suunatud siinsele kahaneva rahvastikuga turule ja nüüd käega lõid. Sest isegi kui siit tarkade otsuste ja hea õnnega rahuldava marginaali võtab, jäävad absoluutsummad miljonites ühekohalisteks, mis ei tasu rahvusvahelise suurkontserni peakorteris enam koosoleku kokkukutsumist.

Väikese lohutusena hakkasime rääkima rahvusliku kapitali taassünnist, missioonist. Tõsi ta on – võib ju väita, et kohalikule kapitalistile on avanenud turuosa haaramiseks aken, mida pole aastaid juhtunud. Tunne on aga midagi sarnast sünnipäeva lõpetamisega, kui külalisi ukselt tänades ära saadame. Õnnelik, aga natuke kurb kah. Kuid see läheb mööda.

Eesti on äri tegemiseks ja elamiseks siiski hea koht. Veel on aega võtta vastu otsuseid, mis meie atraktiivsust nii kodus kui ka välismaal suurendavad.

Hetkel kuum