Juhan Lang • 15. märts 2015
Jaga lugu:

Marko Reikop: meeleldi oleksin investor Toomas

Marko Reikopile annab värsket investeerimisnõu Swedbanki Privaatpanganduse kliendihaldur Mari-Liis Jääger.  Foto: Raul Mee

Saatejuht Marko Reikop on juba viimased 13 aastat usaldanud 15% oma igakuisest sissetulekust börside pillutada, teeninud algul kadestamisväärset tootlust, käinud seejärel läbi kahest börsikrahhist ja sellest hoolimata oma investeeringuid pidevalt suurendanud.

„Ma päriselt ei kujutaks ette, et ma ei oleks seda kõike teinud, see peaks tänapäevasele inimesele olema elementaarne,“ räägib Reikop, kui on Swedbanki Liivalaia kontori 13. korrusel väikses nõustamiskabinetis istet võtnud. Vähemalt kord aastas kohtub ta siin oma kliendihalduriga, et oma riskitase ja tulevikustrateegiad panga investeerimissoovitustega klappima panna.

Eesti ühe armastatuima telenäo kliendihaldur Mari-Liis Jääger kiidab, et erinevalt paljudest teistest klientidest pole portfelliga kahest finantskriisist läbi sumpamine Reikopi investeerimishuvi tapnud. „Tema jääb endale kindlaks – me jätkame igakuist investeerimist ja kõrvalepanemist,“ tõdeb ta. „Väga paljud kliendid ütlevad sel hetkel: „Kõik! Kas müün maha või enam juurde ei pane!“ Tema ikkagi usaldab ka meid, et tegelikult just siis on õige aeg investeerida.“

Reikop ei muretse iga päev, mis tema rahast saab, ning teda ei tee ärevaks, et on osa oma sissetulekust pangahaldurite kätte usaldanud. Seda enam, et ajahorisont on seatud aastakümnete taha ning õige hetk praeguste investeerimisotsuste üle kohut mõista saabub alles paarikümne aasta pärast.

Milline on Marko Reikopi investeerimisstrateegia? Mari-Liis Jääger, Swedbanki Privaatpanganduse kliendihaldur

Marko investeerimiseesmärk on vara kasvatamine ja valitud on kasvustrateegia, kus 75% portfellist on hajutatud aktsia- ja 25% võlakirjafondide vahel. Marko räägib, mis ta ootused on ja mina võtan kokku selle poole, mis võimalused täna on ja annan uued ideed. Tema omakorda otsustab, kas see on või ei ole sobilik ja läheb tema eesmärkidega kokku. Kuna Marko igapäevaselt ise ei investeeri, siis ta on pigem usaldanud Swedbanki investeeringute tiimi, kes igapäevaselt jälgivad turge ja teevad jooksvalt muudatusi.

Üks investeerimisstrateegia osa on kindlasti pikaajalisus ehk „osta ja hoia“ põhimõte ning varade jaotus aktsiate ja võlakirjade vahel. Kindlasti on oluline ka hajutatus, sest keeruline on ette näha, kus regioonis nüüd see erakordne tõus tuleb. Hajutatult ei pea sa vahetama oma positsioone erinevate regioonide vahel – ühel perioodil tõuseb üks turg, teisel teine. Kuna osakuid ostetakse juurde igakuiselt, siis vähendab see oluliselt turu õige ajastatuse riski. Ühtlasi kiitus Markole, et ta hoolitseb ka enda pensioni eest ja kasutab ära riigi poolt pakutavaid maksusoodustusi.

Tohutu tootlus

Kuigi krahhid võtavad teinekord investeerimishuvi vähemaks, on elu õpetanud, et üles-alla kõikumine on finantsturgude paratamatus, millega tuleb tahes-tahtmata arvestada. Nõnda nägi Reikop investeerimise algusaastatel hetki, mil börs tegi igast investeeritud 1000 kroonist 1500 krooni. „Ma olin väga rõõmus! Mõtlesin: oh sa raisk, kui tore! Poole võrra tuleb juurde! Ma olin tõesti väga õnnelik,“ meenutab ta. „Aga siis tuli muidugi börsikrahh ja mul oli igast 1000 kroonist järel umbes 600. Nüüd ma arvan, et ta tasapisi on jälle selle 1000 tagasi koputanud või siis isegi natuke olen plussis.“

„Viimased aastad on kenasti ületanud inflatsiooni ja kõik alginvesteeringud on plussis,“ kinnitab kõrvalt ka Jääger, kelle sõnul tulevad uued investeerimisideed valdavalt panga spetsialistidelt, kuid otsustamisel jääb lõppsõna siiski Reikopile.

Ta selgitab, et klientide seas on neidki, kes puutuvad igapäevaselt aktsiaturgudega kokku ja tahavad ise otsuseid teha, ning teise osa moodustavad inimesed, kes pidevalt turge ei jälgi. Just viimaste hulka kuulub ka Reikop, kes eelistab turgudest eemale hoida, kuid samal ajal soovib oma rahal silma peal pidada.

„Ma ei saa sellega kuidagi kursis olla, ma ei taha endale sellist finantstöökohta ja rahaliselt tulemuslikum olen oma praeguses töös kui investeerimises,“ põhjendab ta. „On inimesed, kes sellega tegelevad, me kohtume regulaarselt, ja enam-vähem ma ju näen ka, kui maailmas on mingi börs täiesti kokku kukkunud või on kuskil midagi väga viltu.“

See on ka üks põhjus, miks Reikop pole seadnud endale investeerimisel kindlaid eesmärke, kuid krooni ajal püstitatud miljoni krooni siht saab tema sõnul kindlasti täidetud. Seevastu miljoni euro kogumise ambitsiooni tal pole ja selle teostamist ei pea ta ka enda kinnitusel tõenäoliseks.

Kuigi investeerimisgurud ja analüütikute arvamused jätavad Reikopi külmaks, on ta pilk pidama jäänud Äripäeva loodud investor Toomasel. „Ma tean küll, et teie Äripäeva investor Toomas on olemas ja vaatasin, et kust ta nii palju raha on saanud? Tal on päris suured summad,“ tõdeb ta. „Hea meelega oleksin investor Toomas.“

Investeerimine päästis mind Anu Välba, telekolleeg

Kui me tegime Markoga Terevisiooni peaaegu sada aastat tagasi, siis ühel hetkel tekkis tal suur huvi investeerimise vastu ja väga hooliva sõbrana vedas ta ka mind panka konsultatsioonile kaasa. Mulle meeldis väga mõte endast kui investeerijast ning ma olin valmis igas kuus 500 krooni selle jaoks kõrvale panema. Kuigi raha kasvatamine ja majandamine pole minu tugevaim külg ega huvi iial olnud. Nii ma vahepeal ei uurinud ikka paar-kolm aastat, mis turud kuidas arenesid või kuhu oleks tark raha paigutada.

Olin rahul teadmisega, et mikroskoopiline osa Gazpromist kuulub mulle ning teadsin, et mõningad mu vähestest investeeritud kroonidest möllasid ka kuskil Aasia ettevõtetes. Pigemini mõjus see kõik huumorina. Aga tänaseks võin ma öelda, et see investeerimisotsus seal pangas Marko eeskujul muutis mu elu sedavõrd, et nüüd sain just tänu sellele vaikselt tiksunud rahale kokku oma algkapitali korteriostuks. Ning see polnud enam naljakas. See päästis mind. Seega – jätkan investeerimist, olen veidike tõstnud igakuist sissemakset ning tean, et mu investeerimisportfelli sisu vajaks tuulutamist halduri abiga. Kuigi olen kindel, et parimat nõu annab ikkagi ainult kolleeg Reikop.

Kõrvaltöö tõi börsile

Ehkki mõlemad alustasid investeerimist 2002. aastal, Toomase eeskujul Reikop siiski börsidele ei läinud. Toonase Hansapanga kaudu tegi ta esimesed investeeringud pärast seda kui oli 2000ndate algul mitmel aastal Nasdaq Tallinna poolt korraldatud Rahakompassi konverentsi konferansjeena esinenud. „Kõikidest valdkondadest olid kokku tulnud inimesed, kes ütlesid, et midagi paremat investeerimisest pole olemas ja mõne aastaga võtsin vedu,“ räägib ta.

Lisaks sellele soovis ta kindlustada oma vanaduspõlve, kuid alternatiivina kaalutud kolmandasse sambasse kogumise vastu rääkis investeerimiskonto avamisega võrreldes liialt palju puudusi, alates sellest, et puudub voli enda raha vajadusel igal ajahetkel lihtsa vaevaga kasutusele võtta.

„Kui mul seda investeeringut ei oleks, siis mul tõenäoliselt ei oleks sellest rahast mitte midagi järel, ma olen vähemalt teinud midagigi oma vanaduspõlve paremaks veetmiseks,“ tunnistab Reikop. „Kui tuleb uus krahh ja ma selle raha kaotan, siis isegi suurte börsikrahhidega vähemalt 30% varast jääb järele. Need, kes üldse ei pannud kõrvale, neil pole sedagi.“

Nakatas Välbat börsipisikuga

Aastate eest õnnestus tal börsiusku pöörata ka enda tollane kaassaatejuht Anu Välba. „Teda ma vedasin kättpidi. Ma ütlesin, et ära ole loll! Pead hakkama midagi kõrvale panema. Ta tegi seda ja on mulle elu aeg olnud väga tänulik,“ meenutab Reikop, lisades, et telemaja kohvinurgas keegi üldjuhul börsiasju ei aruta. „Meil on ju häbiväärne üldse rahast rääkida, kohe jääb sinust rikka mulje ja kui jääb juba rikka mulje, siis sinust jääb halva inimese mulje,“ nendib ta.

Kui teenitavast palgast järgmise palgapäevani ei jätku, siis Reikopi hinnangul raha kasvatamisest rääkida ei saa ning kindlasti pole investeerimist võimallik soovitada toidu, riiete või kommunaalarvete arvelt. Ta soovitab raha kasvama panna siis, kui kuu lõpus tekib küsimus, mida ülejäänud rahaga peale hakata.

Siiski toonitab Reikop, et säästmise ja investeerimisega ei tohiks üle piiri minna. „Kui sa oled õudselt rikas aga juhtud olema 79 aastane ja sa mõtled, et oled terve elu koonerdanud, pole kuskil käinud, endale ühtegi reisi lubanud, ühtegi korralikku ülikonda elus ostnud või pole kalamarja kordagi söönud – kas sellel kõigel on siis mõtet, kui sa 79 aastaselt rikas oled?“ arutleb ta. „Ma oma investeeringute tõttu ei tahaks elu elamata jätta. Elu tuleb elada praegu. Tänu sellele, et ma olen raha kõrvale pannud, ei ole ma jätnud oma igapäevast elu elamata.“

Vaata seoseid nende isikute ja firmadega:
Jaga lugu:
Hetkel kuum