Omastehooldus
13. märts 2018
Jaga lugu:

Firmaomanikust vaesuses virelevaks abisaajaks

Töövõimetu inimese elu Eesti sotsiaalsüsteemi hammasrataste vahel pole kerge, kui tal puuduvad lähedased, kes toetaks.
Töövõimetu inimese elu Eesti sotsiaalsüsteemi hammasrataste vahel pole kerge, kui tal puuduvad lähedased, kes toetaks.  Foto: MIHKEL MARIPUU / POSTIMEES/scanpix

Ma kardan, et käib mingi kokkumäng ja need hooldekodud saavadki minusuguste käest raha, sest selliselt mind hooldada pole vaja, ma saan ise hakkama, vaagib sotsiaalsüsteemi lõksu sattunud töövõimetoetusest elatuv kodutu.

Toomas kodutute varjupaigast, kuhu ta viidi peale hooldushaiglat.

Oleksin pidanud hakkama maksma neile 95 protsenti oma pensionist ja olema kuskil, mis meenutab arestikambrit koos juhuslike inimestega ja kus ei ole invatualetti. 

On haruldaselt kaunis sügispäev, mil päikese kullased kiired kuldavad puuvõrad ja hoonete siluetid enne talvepimeduse saabumist veel kord üle. See sätendus ümberringi on justkui lootuse märk, et miski pole pöördumatult kadunud, vaid kõik on hooti hoiule pandud.

Kohtun 60aastase ratastoolis istuva Toomasega (nimi muudetud – toim) tema hooldekodu ukse ees. Liigume sealt üheskoos autoni, et sõita teda psühholoogiliselt ja emotsionaalselt murdnud paigast veidigi eemale. Jutuajamist tahab Toomas alustada päris algusest ja ma luban tal seda teha. Tegelikult olen natukene umbusklik ka, sest ma ei tea, kas võtsin auto peale osava manipulaatori või on mehele kõrgemalt määratud kõige halvemad kaardid.

1019rasket tööõnnetust registreeriti Eestis mullu, see oli viimase viie aasta suurim arv. Ka tööõnnetuste koguarv – 5081 – oli mullu rekordiline. Enim juhtub õnnetusi 24–35aastaste meestega, raskete tööõnnetuste osakaal on suurim metallitööstuses, veonduses ja laonduses ning ehitussektoris.

85inimest tunnistati sotsiaalkindlustusameti andmeil mullu esmakordselt püsivalt töövõimetuks tõõvigastuse tagajärjel, neist 72 olid mehed.

Õnnetus muutis kogu elu

Toomas on kõrgharidusega tehnikaspetsialist, kes on lõpetanud TPI (praeguse Tallinna Tehnikaülikooli) ja minevikus tegelenud ettevõtlusega. Kui ta 1997. aastal õnnetuse tagajärjel lülisamba murruga haiglasse viidi, siis oli see ime, et ta üldse käima hakkas. Kuna õnnetusest taastumine võttis aega ning kurnas mehe jõudu ja tervist, kaotas ta oma firma. “Kümmekond aastat hoidsin endal hinge sees juhutöödega. Tõrge oli ka sees, et minna kuskilt abi küsima, sest kuidagi tulin ju toime,” ütleb ta ise.

Toona talle keegi haiglast välja kirjutades invaliidsust ei määranud ja mingit sotsiaaltoetust talle mõistagi ei antud. Küll aga külastas ta omal käel dr Semjon Goltsmani, kes vaatab patsienti kui tervikut.

“Muidugi ütles ta, et seda enam parandada ei saa ja andis nõu, kuidas kõige hullemat ära hoida. Ta ennustas, et jalgadega tulevad probleemid, sest seljavigastus mõjutab kogu organismi, kaasa arvatud südant ja verevarustust. Kuna mul on pikad jalad, pidavat minu jalgade verevarustus minema umbes kolmandiku võrra nõrgemaks. Ja täpselt nii, nagu arst ennustas, läks ka,” kõneles Toomas, kes tänavu märtsist istub hüppeliigese murru tõttu ratastoolis.

Riigi antud piskuga narritakse inimest

2007. aastal, kümme aastat pärast lülisamba vigastust, alles siis, kui tüsistused teist tüüpi diabeedi kujul tunda andsid, hakati Toomasega jälle tegelema ja ta pandi regionaalhaiglasse. Pärast jalaoperatsiooni määrati talle 80%-line töövõimetus.

Kui küsin, et kas riigi ja omavalitsuse hüved ja toetused on kümne aasta jooksul muutunud, vastab Toomas, et rahaline toetus on suurenenud vaid niipalju, kuipalju on suurenenud pension ja muid hüvesid ta ei saa. “Ma ise ka imestan, kuidas selle 200 euroga toime tulen,” vastab ta küsimuse peale, kas sellest piisab. Jutuajamise käigus selgub, et peale pensioni saab ta iga kuu veel 50 eurot puudetoetust, kuid see ei ole summa, mis olukorda kuidagi kergendaks.

Viimaste aastate jooksul on üritatud tema jalga ravida küll regionaalhaiglas, küll Ida-Tallinna Keskhaigla jalaravikabinetis, kuid ükski ravi pole aidanud. Viimases küll läheneti ravile veidi teistmoodi, kuid põletikku välja ei saadud. “Nad ei teadnud isegi, mis see on,” ütleb eluvõitlusest väsinud mees.

Toomas möönab, et eks põletik tekkiski suuresti närvipingest ja kehvast toidust: peale ebaregulaarse sissetuleku oli toona tal ka maksuametiga kohtuprotsess pooleli. “Kuna mul oli vaja saada 10 aastat kuskilt toiduraha, võtsin ennast FIEna arvele, sest olen ehitusinsener ja arvasin, et Eesti hakkab arenema teises suunas ja jõuab teistele maadele natukene järele, et niikuinii leian tööd. Tegelikult läks kõik vastupidi: tööstus ja põllumajandus hävitati ära. Ja need ettevõtted, kellele seadistasime suuri katsemasinaid, pühiti minema,” meenutab Toomas.

Mainimisväärt on tõik, et Toomase puhul pole tegu eluheidikuga, kes oleks ennast ise põhja joonud. Ta sai elus hakkama ja tegi tööd, mida armastas. “See töö sobis mulle, sest nõudis rahu ja keskendumist, mida mul on,” ütleb ta seadistajaameti kohta.

Töötukassa koolitused linnukeste pärast

Enne hooldekodusse sattumist elas Toomas suviti oma Vääna-Jõesuus asuvas suvilas ning talviti tuttavate juures. Ja kogu jant tema pillutamisega erinevate hooldekodude vahel hakkaski pihta tänavu kevadel, kui ta oli järjekordselt sunnitud minema töötukassa loengule.“Need töötukassa inimesed on natukene jäärapäised seal. Nad teavad, et ma ei saa vabalt liikuda ega pikalt istuda, aga nad pidevalt sunnivad mind sinna sõitma ja käima kursustel, kus peab istuma,” räägib mees ennastsalgavalt.

Küsimuse peale, et kas selle loengu eesmärk oli teda kuskile tööle suunata, vastab Toomas, et see oli täiesti laest võetud kellegi suvaline fantaasia, mille eesmärk ei saanud olla muu, kui et loengupidaja saaks linnukese kirja ja selle eest raha.

Samal päeval poole loengu pealt püsti tõustes ja tuttava juurde minnes nikastaski Toomas bussist väljudes oma teise jala ära. Järgmisel päeval läks ta Ida-Tallinna Keskhaiglasse, kus õde vaatas küll paistes jala üle ja ütles, et see on puhas ja kuiv, kuid ultraheliga verevarustuse kontrolliks paluti homme tagasi tulla. Kui Toomas ütles, et tal on teine jalg käies valus ja kas keegi saaks selle üle vaadata, vastas arst uuesti, et tulge homme tagasi.

Tähelepanu saab see, kes kokku kukub

Seejärel võttis mees plaani sõita omal käel erakorralise meditsiini osakonda, et lasta jalast kas või röntgen teha. Kuid astunud arsti kabinetist välja, jala hüppeliiges purunes ja ta oli selili põrandal. Seejärel pandi mees ratastooli ja viidi EMOsse. Kuid senini ei ole arstid andnud mingeid prognoose ja ega seda mehe sõnul hästi ravida saagi, jalg tuleb vaid võimalikult puhas hoida, et see ise kinni kasvaks.

Pärast EMO hoiti Toomast Ida-Tallinna Keskhaiglas kümme päeva sees, kus keerati tema sõnul päris suur käkk kokku. “Ma nägin vaeva, et mind sealt üle viidaks regionaalhaiglasse, sest seal on septilise kirurgia osakond. See, mis Ida-Tallinna Keskhaiglas oli ja tehti, oli niivõrd jube,” räägib mees ja lisab, et regionaalhaiglas opereeriti teist jalga, mis lasti Ida-Tallinna Keskhaiglas halvaks minna ja mida millegipärast üldse keelduti seal edasi ravimast. Kõige tipuks avastati ka luumurd.

Järgmiseks suunati Toomas Hiiule taastusravile ja see oli viimane koht, kus ta meditsiinisüsteemis sees oli. “Seal tohtis mind 10 päeva hoida, aga siis pidi mind välja saatma,” jutustab ta. Edasi pandi ta Laste tänav 1 hooldushaiglasse, kus teda hoiti 24 päeva sees, ja sealt edasi Keila hooldushaiglasse.

“See on hooldussüsteem, nagu ma praegu olen aru saanud, kuid tegelikult oleks pidanud mind panema kuskile sellisesse kohta, kus on invatualett ja -duširuum, et ma saaksin hoida mõlemat jalga ideaalses puhtuses. Doktor Mark Kuznetski regionaalhaiglast ütles, et ta saab teha operatsiooni, kus ta paneb läbi kanna poldi ja kui nii saab hüppeliigese ära fikseerida, saaksin jälle käia.”

Kui mees oli ära käinud kahes hooldushaiglas, siis hakkas ta aru saama, et on seal ainult seetõttu, et teda pole kuskile mujale panna. “See, mis nendes hooldushaiglates toimub, on selline jubedus, et mul olid närvid lõpuks läbi. Kui ma hooldushaiglatest tulema sain, oli mu tervis ja seedimine nii läbi, et mul olid valud sees. Kiudaineid ei saa üldse toiduga, värskest rääkimata, kuid oma jalgade verevarustuse pärast pean sööma just kiudainerikast toitu, sest muidu põletik ägeneb ja jalad lähevad mädanema,” räägib mees nõiaringist, kuhu ta sattunud on.Lõpuks viidi Toomas Kauge tänav 4 kodutute varjupaika, kus ta sai tasuta olla kuni juunini. “Sealt edasi oleksin pidanud hakkama maksma neile 95 protsenti oma pensionist ja olema kuskil, mis meenutab arestikambrit koos juhuslike inimestega ja kus ei ole invatualetti,” räägib ta. Viimaks anti mehele Tallinna linna poolt abivahend ja invatakso kaart, misjärel sai ta sõita suvilasse.

Patsient unustatakse lihtsalt ära

Pärast suvilasse jõudmist algas Toomasel järgmine võitlus Tallinna sotsiaalametnikega, et ta saaks enne talve tulekut linna poolt sotsiaalpinna. “Ütlesin neile korduvalt, et ma külmun siia lõpuks ära ja et ma ei saa talveks siia jääda.”Ka ei tahtnud ametnikud aru saada sellest, miks Toomas ei või Kauge tänav 4 kodutute varjupaika minna. Kuid kas pole küüniline saata haige jalaga ratastoolis mees kohta, kus puuduvad tema jaoks elementaarsed sanitaartingimused ja kus ta peab riskima kukkumisega ja lõpuks jalast päris ilma jäämisega?

Erinevatele ametnikele helistades möödus Toomasel terve suvi ja sügiski. Alles siis, kui ta võttis ühendust õiguskantsleri ametnikega, hakkas pall veerema. Enne seda olid veel Tallinna sotsiaalametnikud käinud Harku valla ametnikelt küsimas, et kas nad ei kirjutaks Toomast suvilasse sisse, sest nii pääseksid nad tema toetamisest. Kuid kuna elamistingimused on suvilas ebainimlikud, ei saanud seda teha.Läks veel aega. Lugematu arv kordi pidi Toomas helistama ja oma muret kurtma. Mitu korda unustati ta lihstalt ära ja ta pidi taas otsast pihta hakkama. Kuni lõpuks leiti talle koht hooldekodus, kus ta praegu viibib.

Olen õpikunäide sellest, kuidas süsteem viib inimese enesetapuni

Hooldekodus, kus Toomas praegu viibib, ta mingit ravi ega füsioteraapiat jalale ei saa, ehkki tervise seisukohalt oleks see hädavajalik. Võimalus oleks küll teraapias käia teises hooldekodus, kuid pole kedagi, kes teda sinna transpordiks, pealegi maksab üks seanss pea poole tema sissetulekust.

Tugevat meelehärmi valmistab talle ka see, et ta ei ole isegi alati teadlik, mis ravimeid talle manustatakse, sest ühtegi ravimit ta ise võtta ei tohi ja ravimi infolehte keelduvad arstid näitamast. Ta on pikemat aega kaevanud peapöörituste üle, kuid sellest ei tee õed kuulmagi.Kuna Toomas on palju lugenud ja pidanud nõu erinevate alternatiivarstidega, on ta harjunud jälgima, mida endale suhu pistab. Oma tervise huvides on ta loobunud nisujahust ja toitub nii mõnegi jaoks üsna tavapäratult ja ekstreemselt: näiteks sööb ta suvel kuusekasvusid. Ja kuna tema organism oli juba taimse toiduga harjunud, on hooldekodu söök põhjustanud tema seedetraktis plahvatuse. “Kõige rohkem antakse siin pehmeks keedetud kuivainetest tehtud toitu: riisi, makarone, leiba ja saia,” ütleb ta. 

Värske puudusest on tekkinud tal ka vitamiinipuudus. “Ma olen rääkinud siin perearstiga, et mul on vaja kiudaineid, sest muidu mu jalad lähevad mädanema ja lõigatakse ära. Ma olen kõigile seda rääkinud, aga keegi ei kuula,” ohkab mees ja märgib, et ega ainult tema üksi ühekülgse toidu üle kurda. “Minu palatikaaslane samuti loobub siin suuremast osast toidust. Ta käib ratastooliga bussiga mõnikord linnas ja toob värsket kapsast ja porgandit. Siin sellist kraami üldse ei pakuta.”

Korraks Toomas elavneb ja ütleb: “Ma rääkisin isegi selle köögijuhiga ja kogu mu jutu tulemus oli see, et õhtuks saadeti meile taldrik kahe porgandi, banaani ja piprakaunaga.”

Ehkki Toomas on sotsiaalpinna järjekorda pandud, ei tea ta, millal see temani jõuab. “Mind võidakse siin hoida kuni surmani. See on nii läbitungimatu süsteem.” Ideaalis võiks tema jaoks juhtuda see, et sotsiaalametnik leiaks talle sellise pinna, kus ta saaks rahus üksinda olla ja kus oleks invatualett ja -dušš.

“Ratastoolibussijuhid ütlesid, et neid kortereid on,” ütleb ta sõnakindlalt, märkides, et on iga kuu 81 eurot üksinduse ja rahu eest võimeline maksma küll.

Kuid praegu on teadmatus, ametnike ja õdede küüniline käitumine, räbal enesetunne ning aina süvenev põletik jalas viinud mehe enesetapumõteteni. “Ma võin enda peal reaalselt näidata, kuidas inimene viiakse enesetapuni,” ütleb Toomas, keda kurvastab kõige rohkem kuri kahtlus, et hooldekodud mängivadki temasuguseid sisse sel põhjusel, et teenida nende pealt raha. Samal põhjusel tembutatakse ka sotsiaalpindadega.

Meedia sekkumine pani bürokraadid kiiremini tööle ja Toomas sai invakorteri võtmed kätte kõigest veidi vähem kui kahe nädalaga. Endine ettevõtja paigutati elama Põhja-Tallinna sotsiaalmajja, mille eluruum oli värskelt remonditud.

Suure panuse andis Toomase elujärje parandamiseks ka Massimeedia Heategevusfondi juht Siim Kaevats, kes saatis Äripäevas ilmunud artikli edasi haigekassale ning tervise- ja tööminister Jevgeni Ossinovskile päringuga, mida ette võetakse. Toomase juhtumiga oli kursis ka õiguskantsler. Toomase haiguslugu võeti haigla esindajate poolt uuesti lahti eesmärgiga kontrollida, kas ja kus tehti vigu. Tänaseks päevaks ei ole veel lõplikult midagi selgunud.

Hea uudis on see, et kolm kuud hiljem on põletik jalas järele andnud ja Toomase enesetunne nii füüsilise kui ka vaimse tervise mõttes on parem.

 

 

Hetkel kuum Äripäevas

Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Veebilehe kasutamist jätkates nõustute küpsiste kasutamisega. Loe lähemalt