Riho Rõõmuse grillipidudest küpses traditsioon

Nende seas on nii kuni 30 endist ja praegust muusikut ja need on õhtud vaid meestele. Naudin seda, et saan suhelda just nende inimestega, kellega ma väga tahan koos olla. Kui ruumi jätkub, on kodune õhkkond ikka kõige parem, toredam ja hubasem. Pidude ettevalmistusega ja pärast ka koristamisega tegeleme abikaasaga ise.

Sõbrad panustavad ka rahaliselt ühisüritustesse. Meie meeste klubil on mõistlik liikmemaks, mis mitte kellelgi üle jõu ei käi. Selle eest käime abikaasaga poes ja ostame kogu vajamineva toidu­kraami ära. Sobiva napsu võtavad sõbrad ise kaasa. Aga üllatus on see, et tänapäeva pillimeeste seas on palju täiskarsklasi võrreldes nõukogude ajaga, kui pillimehed ikka väga palju napsi võtsid.

Alguse sai see traditsioon sellest, et tahtsin aega veeta nende meestega, kellega koos pilli olin mänginud, lugusid salvestanud või lähedaseks saanud ühiseid muusikalisi projekte tehes.

Tasapisi hakkas pidudele juurde tulema ka uusi inimesi ja nii arenes traditsioon. Alguses oli minu saunaruumis üks pikk laud, kus saunas käikude vahele meestejuttu aeti ja suurelt ekraanilt vanu muusikavideoid vaadati. Soojal ajal on pidulaud olnud õues. Saunas käime aga siiani. Kes tahab käib basseinis, kes tahab mängib piljardit. See on ainult meeste klubi, sest kui abikaasa on kaasas, siis ei saa ikka kõike “pillimeeste jutte” rääkida.

Esimestel aastatel vaatasime suurelt ekraanilt klassikute lugusid, näiteks Rolling Stonesi või Led Zeppelini. Igaüks rääkis juurde, mis lugu tema soovib kuulata ja miks. Viimastel aastatel oleme ka ise pilli mänginud. Nüüd on iga kord aukülaliseks ka üks vana bänd, Eesti poproki algusajast või siis kuulsustest.

Minu juures koos käinud meestest on sündinud ka üks bluusibänd, mis üha enam populaarsust kogub.

Alguses oli minu mõte mehi kokku kutsudes see, et rääkida selgeks kõik rahvasuus tekkinud linnalegendid – nii naistest, naljast kui ka napsist, mis tekkisid seoses tuuritamisega nii Venemaal kui ka Eestis. Soovisin, et autentsest allikast saaks teada, kuidas tegelikult oli. Aga naljakas on see, et isegi ühe ansambli liikmed võivad juhtumit või legendi mäletada väga erinevalt. Ja eks ka mälu läheb aastatega kehvemaks.

Mõne aasta möödudes otsustasin pidudele kaasata ka noorema põlvkonna muusikuid. Et lood saaksid ka neile edasi antud ning elaks edasi. Ja muidugi, et vahetus suhtlemises õpitaks üksteise käest nii pillimängu kui ka kõike muusikaärisse puutuvat.

"Pärnu sugulaste juures sain viis aastat tagasi esimest korda maitsta lepalaual suitsutatud lõhet, see oli väga maitsev. Mulle väga meeldib, et see lepasuitsulõhe valmib looduslikul puidul, mitte fooliumi sees. Olen siiani küll mugavusest kasutanud gaasigrilli, aga tahan hakata uuesti kasutama söe­grilli, see on ikka palju autentsem asi. Soojus on ühtlane. Võib võrrelda nagu elektrikerisega ja puuküttega sauna.

Seda erilist lepasuitsukalarooga tehakse nii:

1. Osta lepalaud ehituspoest grillitarvikute osakonnast, maksab umbes 2 eurot.

Ka Weber­ müüb neid lepalaudu, aga neil on lauad palju kallimad.

2. Pane lepalaud 12 tunniks täielikult vee sisse likku, et ta veest täielikult läbi imbuks. Muidu ta läheb kuumal grillil põlema.

3. Osta või püüa lõhe või forell, maitsesta soola ja pipraga ning aseta veest läbi imbunud filee lepalauale

4. Mina küpsetan-suitsutan seda lepalauda koos kalaga gaasigrillil kinnise kaane all 20 minutit.

5. Laud hakkab küll alt söestuma, aga päris põlema ta siiski ei lähe. Küll aga tossab!

6. Lauale võib teda serveerida koos selle alt söestunud lepalauaga. Väga eksootiline!

7. Hakka sööma ülimaitsvat, mahlast kala, mis ei ole kuskilt kõrbenud ega fooliumi küljes kinni.