Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Investor Toomas: kas uskuda Peeter Koppelit?
investor ToomasFoto: Anti Veermaa
Kuigi investeerimisspetsialist Peeter Koppel hoiatas läinud nädalal Äripäeva veergudel, et keskpankade üles ehitatud tulevik võib tuua kriisi, mis oleks mastaapsuselt täiesti uus tragöödia, olen mina jätkuvalt trükipressi usku, tunnistab Äripäeva loodud investor Toomas.
Ajal, mil Eurooa Keskpanga rahatrükk on kütnud kuumaks regiooni aktsiaturud, majandusele püütakse jõuliselt edaspidi käiku sisse saada ja kinnisvara hinnad nii meil kui mujal löövad uusi tippe,
tõi SEB investeerimisspetsialist esile, et kõige mustema stsenaariumi järgi kaob usaldus keskpankade võimekusse hoida olukorda kontrolli all või süsteemi püsti.
Pean tunnistama, et olen mitmes mõttes Koppeliga päri. Jah, pingeid on süsteemis tõepoolest kuhjunud omajagu ja tõenäoliselt ei jää tulemata ka turbulents turgudel. Samuti on keskpankade võrdlemine nõukogudeaegse plaanikomiteega kohati üsna omal kohal.
Kuidas valmistun kriisiks?
Ostan hoolikalt valitud, tugevate fundamentaalnäitajatega aktsiaid, mis suudavad üle elada ka turgude suurema kukkumise.
Väldin pisemate korrektsioonide ajal emotsioonide ajal müümist ja kasutan matusemeeleolusid uute positsioonide soetamiseks.
Koostan endale ostunimekirja aktsiatest, mille hinnad on praegu ostmiseks liiga kõrged, ent mille edusse on mul suur usk.
Võtan kasumeid olemasolevatest aktsiatest, mille hind tundub mulle ebamõistlikult kõrge.
Surmatants börsidel
Ainult selle vahega, et kui omaaegsel plaanikomiteel ühtegi töövõitu ette näidata polnudki, vaid pigem sandistas see monstrum halastamatult majandust, siis tahad või mitte – vähemalt praegu paistab maailma keskpankade poliitika oma eesmärke üle ootuste hästi täitvat. Majandus näitab hoogustumise märke ja makromajanduslik pilt eesotsas naftaturuga süstib optimismi.
Häda polegi ju selles, et turgudel surmatantsu keerutama hakatakse – piisavalt pikas perspektiivis juhtub see ühel hetkel niikuinii –, vaid pigem selles, mida teha vaba rahaga just nüüd ja praegu.
Olen ise alles hiljaaegu kaks kätt taskus pealt vaadanud, kuidas Föderaalreservi stiimulid USA börsidel sajandi ühe suurima aktsiaralli käima tõmbasid ja Hiina keskpanga sammud regiooni börsi ainuüksi 12 kuuga ligemale 100% üles upitasid. Kui lisada siia praegune euro nõrkus, on tulemus seda uhkem.
Hoiatajad eksisid
Üks põhjus, miks olen ligi poole oma portfellist rahas hoidnud ja olnud aktsiate puhul äärmiselt valiv, peitubki selles, et olen oma tõekspidamistelt kuulunud pigem skeptikute leeri, kelle jaoks praegused aktsiagraafikud meenutavad hirmsasti viimase kriisi eelseid aegu.
Praegu olen aga seda meelt, et endiselt maksab mõõdukalt riski võtta ja kvaliteetsetele aktsiatele panustada. Euroopa rahatrükk alles algas, skeptikute hädakisast hoolimata ei suutnud ka Föderaalreserv USA majandust hävitada ega börse kummuli keerata ning paistab, et kaasaegse plaanikomitee paunas pole püssirohi veel otsa lõppenud.
Kindlasti ei kaldu ma aga ka sellesse äärmusesse, kes leiab, et praegust keskpankade poliitikat vaadates ei tulegi muud teha, kui uisapäisa positsioon sisse võtta ja muretult rallit nautida. Kõige enam on praegu põhjust karta hirmu ennast.
Minu Äripäeva kasutamiseks logi sisse või loo konto.