investor Toomas • 14. september 2015
Jaga lugu:

Investor Toomas: miks ma ei taha unistada?

Aprillis suure furooriga börsile tulnud USA online jaemüüja Etsy on sel aastal üks suurimaid IPO-pettumusi.  Foto: Bloomberg

Unistamine on mõnus tegevus, kus sa tihti kujutad ette asju, mis kunagi teoks ei saa. Mitte et unistamisel midagi viga oleks, kuid investeerimisel lähtun ma ratsionaalsest analüüsist, mitte taamal virvendavast kullapajast.

Milles asi? Ma ei oskagi täpselt sõnastada, kas maailmas käib tehnoloogia- või idufirmade buum. Vaadates toimuvat kõrvalt, tundub mulle üha enam, et kaine mõistus on uksest välja visatud ning isegi kogenud riskikapitalistid ja investorid hakkavad ratsionaalse kalkuleerimise asemel, totakas irve suul ja silmad poolpilukil, käsi hõõrudes unistama sellest samast kullapajast.

Viimastel andmetel on praegu maailmas 117 idufirmat (ma ei tea, paljud neist üldse “idufirma” nime enam väärivad), kelle turuväärtus on hinnatud üle miljardi dollari. Kõigest mõni aasta tagasi oli selliseid firmasid vaid käputäis. Börsilt eemal on nende väärtus tõusnud taevani, kuid see pani mind küsima: kas need firmad on ka börsil suutnud läbi lüüa?

Väikese uurimise järel selgus, et sel aastal on USAs börsile tulnud kõigest 15 tehnoloogiafirmat ja see on umbes 2009. aasta tase, kui teatavasti maailmas möllas meeletu finantskriis. Miks need üliedukad ja kuumad ettevõtted siis börsilt eemale hoiavad?

Kõige lihtsam seletus küsimusele on fakt, et börsiinvestorid ei ole nõus maksma meeletut hinda ettevõtte eest, mille aktsia kaupleb 10-20kordse ettevaatava hinna tasemel. Sel aastal börsile tulnud tehnoloogiafirmade aktsiad on keskmiselt kukkunud 4% ning lausa 20% pärast esimest kauplemispäeva.

Hind aetud taevasse enne börsile jõudmist

Riskikapitalismi maailm tundub täiesti pea peale pööratud. Eraturul ajavad investorid tuleviku kasvupotentsiaali silmas pidades firma hinna nii üles, et kui firma lõpuks avalikule turule jõuab, pole sel enam peaaegu mingit kasvupotentsiaali.

Näiteks firma X aktsia on eraturul hinnatud sedasi, et kajastab oodatavat käivet viie aasta pärast. Sellise hinnaga börsile tulemine tähendaks, et avalikud investorid peaksid ootama võib-olla seitse või kümme aastat, et aktsia pakuks ka neile kasvu ja saavutaks enda õiglase väärtuse. Täiesti eraldi teema on veel see, et riskikapitalistid peaksid nõudma riskantse investeeringu eest soodsamat hinda, mitte kallimat.

Ma ei kõhkle öelda, et idufirmade sektoris on mull tekkinud ja börside andmed tõestavad ilmekalt, et avalikule turule minnes see mull, küll üksiku firma tasandil, ka lõhkeb. Firmasid otsides ja nendesse investeerides lähtun ma ikka kainetest ja sulaselgetest numbritest, mitte ei unista “mis võiks olla, kui”. Tehke teiegi sama.

Jaga lugu:
Hetkel kuum Äripäevas