Valikuvabadust väikeinvestoritele!

Reedeses Äripäeva kaaneloos sai avalikuks kurioosum: osa aktsiaid ja muid peenemaid finantsinstrumente on siinsele jaeinvestorile kättesaamatud põhjusel, et siin tegutsevad pangad tõlgendavad MiFID 2 nimelist euroseadust nii, nagu neile endile parasjagu õige tundub.

Äripäeva meelest on esmapilgul keerulisel probleemil tegelikult lihtne ja käepärane lahendus: pangad peaksid põhiteabedokumenti (KID), mis MiFID 2 kohaselt peab olema kohalikus keeles, aktsepteerima ingliskeelsena. Ei midagi müstilist ega üle jõu käivat. See võiks niimoodi ühemõtteliselt sätestatud olla ka MiFID 2s endas, kus selle nõude praegust sõnastust tuleb pidada pigem tööõnnetuseks kui hästi läbimõeldud sammuks. Kõnealune finantsregulatsioon on alles uus ja, nagu näha, toores. Leidub kümmekond Euroopa riiki, mis seda senimaani veel heaks kiitnud polegi.

Probleemi olemust tunneb hästi ka meie finantsinspektsioon, kes teab, et probleem on teravalt üles kerkinud juba mitmes Euroopa riigis. Ja sisuliselt on FI selle otsuseni isegi jõudnud – lähemail päevil peaks soovitus siinmail tegutsevaile pankadele avalikkuse ette jõudma. Äripäeval on hea meel, kui toimetuse teemapüstitus seda kiirendab. Väikeinvestori mure ja arusaamatus sellise jabura piirangu pärast on igati mõistetav. 

Tegelikult ei olnud euroseaduse loojate mõte ilmselt sugugi mitte ei siinsete ega teiste euroliidu riikide väikeinvestorite suurepärastest võimalustest ilmajätmine või marjamaalt kõrvaletõrjumine. Regulatsiooni algne mõte oli hoopiski väikeinvestori kaitsmine võimalike pettuste eest. Välja kukkus aga nagu nutika lapse alahindamine. Ükski Alibaba ADRi (hoidmistunnistust) osta tahtev väikeinvestor ei looda elu seeski, et kõik asjad talle armsas emakeeles kandikul ette kantakse. Kes ADR-tüüpi väärtpaberite või mis tahes kohalikul kapitaliturul kättesaamatute finantsinstrumentidega tehinguid teha tahab, oskab inglise keelt niikuinii – teistmoodi ta selleks kohast pädevust omandada ei saagi. Analoogset kriitikat on kõnealune regulatsioon pälvinud varemgi seoses ETFide soetamise piirangutega. Pole ent ETFidki midagi säärast, millega lapsed lasteaias mängiksid. Kes neid sihib, küll see juba teab, mida tahab.

Pangad, kes püüdsid regulatsiooni täita oma parima äranägemise järgi ja kohati ehk paavstimalt kui paavst ise, ei pruukinud ju ka tingimata väikeinvestorivaenulikud olla. Nemad ise regulatsioone ei tee, küll aga peavad neid täitma – ja kui mõni norm on segane, siis tõlgendatakse ta pigem karmimaks kui leebemaks. Nõnda tekkinud institutsionaalse investori eelisolukord aga ei ole enam mitte pankade, vaid juba regulaatorite ja seaduseandjate mure, millele Eestis on nüüd loota mõistlikku lahendust. Kui finantsinspektsioon sõnastab avalikult oma arusaama salapärase MiFID 2 sisu ja mõtte asjus, siis pole seda regulatsiooni väikeinvestorisõbralikult tõlgendaval pangal tarvis karta, et tema tõlgendus viimati trahvimõõduliseks osutub.

Arusaadavasti pole ADR mingi laiatarbekaup, mida igamees endale igatseb. Väikese hulga huvitatud investorite huvi lahendamine on tähtis sellest hoolimata: väikeinvestori valikuvabadus on liberaalse ilmavaate kohaselt põhimõtteline väärtus, mida kaitsta. Finantsinspektsioon võiks selle jutuga eurobürokraatide jutule ka minna, et lahendus lühiajaliseks ei osutuks.