Inimest arvestamata ettevõte jätkusuutlikku edu ei saavuta

Muu elu tundus pöörlevat mehhaanikareeglite järgi või paremal juhul 20. sajandi alguse ameerika biheivioristide mudeli järgi: stiimul – reaktsioon.Ka kaasaegne tootmine, nii nagu marksismist ja nõukogude tootmiskesksest elupraktikast läbiimbunud põlvkondadele on tundunud, pole muud kui üks tundetud mehhanismi käivitamine ja tööshoidmine.

Töölised, sageli ka kõik palgalised töötajad, pole sellise käsitlemisviisi kohaselt muud kui kallite masinate ja seadmete tülikas, kuid paratamatu lisand. Madala palga ja tootlikkusega maades pole see lisand kallis.  Seetõttu näib, et kui osta veel üks uus masin, hankida modernseim elektrooniline vigur, siis tõstame oma kasumlikkuse lakke ega pea liiga palju muretsema inimtööjõu pärast.

Kuid elu ei kulge mehhaanikareeglite järgi. Euroopalik kultuur on tõstnud aujärjele inimese. Elades üle tööstusrevolutsiooni järgsed karmid töötingimused ja teadus-tehnikarevolutsiooni tehnoloogilise utopismi, on viimastel aastakümnetel jõutud arenenud maades ühesele järeldusele: inimesse panustamata pole edu loota.

Esikohal inimene. Inimene kui ressurss algab küll iga üksiku indiviidi võimekusest, haridusest ja kogemustest, kuid tõeline jõud kasvab välja vabade inimeste omavahelistest suhetest, koostoimest ja ühistööst. Inimlike võimete kõrge areng on saanud kõrge tootlikkusega ettevõtete, kuid ka kõigi teiste efektiivselt toimivate organisatsioonide aluseks. Kui aastatel 1960.–1980 liideti läänelikule individualismile ja vabadusele Jaapanist pärit vabatahtlik kollektiivne töö ühiste väärtuste suurendamiseks, kui tootja ehk vahetu tööülesannete täitja muutus masinalisandist ja objektist loovaks partneriks juhtidele ja inseneridele, kasvas ettevõtete võimekus püsima jääda ja areneda, ning tulukus.

Demokraatia ei ole seega vaid poliitikategijate suus kergeks kulunud sõnakõlks, vaid kitsamas mõttes ka üks tänapäevase tootmise aluspõhimõtteid. Kui me muidugi ei samasta demokraatiat juhitamatuse või lärmaka Novgorodi veetseega! Peame silmas ikkagi korda ja süsteemi, kuid mis põhineb mitte ainult kirjalikel (töö-)lepingutel, vaid ka protsessis osalejate vastastikkusel usaldusel ja lugupidamisel, koostööl ja ühiste väärtuste tunnetamisel.  Jätkusuutlik ja paremat tulemust andev on psühholoogiat arvestav, kõiki protsessi subjekte võrdselt kohtlev töökorraldus.

Autor: Harry Tuul, Aimar Altosaar