Raamatuarvustus: ebastabiilne idioot on oluliselt lihtsam olla kui stabiilne geenius
Miks võib suurima egoga juht osutuda kõige nõrgemaks ning miks on igav juht teinekord parim. Janek Mäggi luges raamatut „Trump peeglitagusel maal“ ning leidis sealt nii teravat võimukriitikat kui ka põhjust vastu vaielda.
Janek Mäggi leiab Manfred F. R. Kets de Vriesi raamatu „Trump peeglitagusel maal“ põhjal, et ohtlik pole vaid nartsissistlik juht nagu Donald Trump, vaid ka teda toetav mass. Arvustuse keskne järeldus on, et näiliselt tugev ja suure egoga liider võib olla sisult nõrk, mistõttu võib „igav“ juht osutuda paremaks. Mäggi peab raamatut teravaks võimukriitikaks, kuid heidab sellele ette liigset mustvalgelisust ja ühepoolset vaadet.
Janek Mäggi, suhtekorraldaja ja ettevõtja
Foto: Jette Mäggi
„Tegelikult on minu kaks suurimat vara läbi elu olnud vaimne stabiilsus ja see, et ma olen tõesti nutikas. Ka rassistlikul kelmil Hillary Clintonil olid need kaardid laual, ja nagu kõik teavad, läks ta nendega põhja. Ma tõusin väga edukast ärimehest tipp-teleprodutsendiks ... ja sealt esimesel katsel USA presidendiks. Minu arvates ei kvalifitseeru see pelgalt nutikuseks, vaid geeniuseks... ja sealjuures väga stabiilseks geeniuseks!" märkis Donald Trump, ja ütles sellega ära mõtte, mis fenomeni lahkamisega Manfred F. R. Kets de Vries oma raamatus „Trump peeglitagusel maal“ tegeleb.
Ebastabiilne idioot on tõepoolest oluliselt lihtsam olla kui stabiilne geenius, kuid millegipärast kipuvad enamik absoluutsesse võimutäiusesse jõudnud inimesi samastama end stabiilsete geeniuste, mitte ebastabiilsete idiootidega.
Kets de Vries näitab, kuidas lamblus ei ole omane mitte ainult lollidele, vaid ka täiesti adekvaatsetele inimestele, kes samastuvad massiga selleks, et kaitsta ennast või teha seda enda jaoks vähemalt tõsiseltvõetavalt. Isegi kui see oma eesmärki ei täida ning hukkuda tuleb hoolimata sellest, et nahk on hoitud.
Artikkel jätkub pärast reklaami
Ohtlik pole ainult juht, vaid ka tema toetajad
Raamatu peategelane ei ole Donald Trump – kes ei ole pelgalt nutikas –, vaid loll rahvas, kes ei saa aru, millist kahju nupust nikastanud inimeste võimule aitamine võib kogu ühiskonnale tuua. See on saatuslik eksitus, kui näiliselt meeldivat, kuid sisult jõletist toetada – kodus, kontoris, riigis. Ta hävitab kõik, mis on kena ja austust väärt.
Kurvaks hetkeks tuleb tunnistada tõdemust, et mida igavam on juht, seda parem on. Mitte keegi ei tea ühtegi Šveitsi presidenti väljaspool Šveitsi, ometi on Šveits maailma stabiilsuse paradiis ning suudab olla veelgi stabiilsem kui Trump, kelle aju suudab iga päev genereerida mõne niivõrd geniaalse mõtte, et kogu maailm väriseb, või vähemalt peaks värisema, kuna Trumpile meeldiks nii mõelda.
Nartsissist vajab aplausi, mitte vastuvaidlejaid
Trump ei ole muidugi klassikaline tugevmees, selle on Kets de Vries läbi hammustanud. Trump vajab aplausi ja tulesära, kisakoore ja tunnustust ning igal juhul Nobeli rahupreemiat – eneseimetluse heakskiitu kogu ühiskonnalt.
Sellised inimesed on nõrgad ja saamatud isegi siis, kui neid saadab näiline edu, sest teised, kellel on veidi enesekindlust ja piisavalt ülbust, on veel nõrgemad. Kets de Vries tsiteerib Norra näitekirjaniku Hendrik Ibsenit: „Tugevaimad mehed on kõige üksilasemad.“ Ehk: tõeline juht keeldub iseennast ja teisi hätta jätmast. Kuid just viimase vältimine on väga paljude nartsissistlike juhtide jaoks saavutamatu kõrgus.
Süvamõtiskluste siht on jagada juhtimisideid, toetudes napakatele näidetele ja soovimatutele tulemustele elust endast. Parem on analüüsida juhi puudusi kui voorusi, sest esile tõstetud voorused on labased, puudused aga hukatuslikud mitte ainult juhile endale, vaid ka tema rahvale.
Raamatu puuduseks on ühepoolne vaade. Autor ei varja oma negatiivset suhtumist presidenti, kuigi ta toob välja täpsed põhjendused, miks tal selline suhtumine on, ning neile on pea võimatu vastu vaielda. Trump võib olla ebastabiilne idioot, ei ole kahtlust. Kuid igas ebastabiilses idioodis on ka kübeke stabiilset geeniust, mis jääb välja toomata.
Mis loomulikult ei tähenda, et raamat lugemist ei vääri, kuid mustvalge nurk, soov tõestada oma hüpoteesi iga hinnaga vähendab nende inimeste hulka, kes on valmis raamatu kätte võtma ka siis, kui härra president neile otseteed tülgastav ei ole.
Ometi saab iga läbilugeja mõnusaid hetki ning kindla teadmise, et tugevaimad mehed on kõige üksildasemad, ning sellesse gruppi enamik riigijuhte ei kuulu. Neile piisab eneseimetlusest, mis on vaieldamatult suur kunst, mida kahjuks kõik vähegi mõistusega inimesed hinnata ei oska.