Rootslased ei ole Eesti riigi petjad

Tahaksin omalt poolt kommenteerida 28. aprilli Äripäeva Rootsi erilehes avaldatud Paldiski linnapea juttu rootslaste tahtlikust Eesti riigi petmisest.

Küsimus on Eestis kehtivate seaduste järgse seadusliku õigusega. NSV Liidu sõjaväebaaside jaoks sundvõõrandatud maa tagastamise ja kompenseerimise seadus 15. detsembrist 1993 sätestab, § 1 lõige 1: Eesti Vabariigi poolt ajavahemikus 1939. a septembrist kuni 1940. a 23. juulini NSV Liidu sõjaväebaaside jaoks sundvõõrandatud maa tagastatakse või kompenseeritakse isikutele, kellelt maa sundvõõrandati, või nende pärijatele, sõltumata maa sundvõõrandamise viisist.

Sundvõõrandatud maa tagasi taotlemise ülaltoodud seaduse alusel ei saa olla Eesti riigi petmine, vaid on õiguslik toiming, mida Paldiski linnavalitsus omavoliliselt püüab takistada.

Paldiski linnapea räägib teistkordsest maksmisest. Pakri saarte õigustatud subjektide taotlused kompensatsiooni saada on juba täies ulatuses Jaan Möldri «käe tõstmisega», st allkirjaga rahuldatud ja ilma mingi takistuseta. Sealjuures on võsastunud maa kompensatsioon, ilma infrastruktuurita saartel, tehtud tiheasustuse ala järgse hinnangu kohaselt. Kopsaka hulga EVPde pakkumine! Kas kompensatsiooni valikule meelitamise eesmärgiga? Järele jäänud on tagastamise avaldused, millest osa Paldiski linnavalitsus takistab.

Mis puutub Jaan Möldri isa ja vanaisa rahasse, siis sellest saab küll õige vähe, kui üldse midagi panna Pakri inimeste arvesse. Eesti Vabariik kehtestas Pakri maadele sundostu, ühenduses saarte andmisega NSV Liidu sõjaväebaasideks 1939. a. Osa maadele jõuti teha ostu-müügilepingud enne 23. juulit 1940. a. Aga kui ka hüvitus sai kindlaksmääratud ja isegi välja makstud, siis läks see valdavas osas Pakri inimestele kaotsi. 23. juulil natsionaliseeriti füüsiliste isikute pangaarvetelt kõik, mis ületas 1000 rubla (800 Eesti krooni). Esimene kontingent Pakri rootslasi lahkus 1940. a oktoobris Rootsi, mis sai siis Pakri saarte maadele määratud sundostu hüvitusest?