Mallorca on lõbutsejate saar

Ülekoormust sain omal nahal tunda siis, kui nägin saabudes mööda eskalaatorit enda pool sõitmas katkist matkakotti, mis veel neli tundi tagasi tervena mu käes kõlkus. Kotti oli lapse pea suurune auk rebitud. Trikoo ja retuusid, mida soojal maal eriti tarvis läheb, olid lootusetult puruks ja haisesid tavoti järele. Seda juhtub siin tihti ja keegi ei võta süüd omaks, oskas vastuvõtja lohutuseks öelda.

Elu tiirleb Mallorcal ümber turistide ja raha. Juba ammu ei tunta saarel tööpuudust. Kohaliku elaniku keskmine palk on 13 000 krooni. Pere omab kahte-kolme last, basseiniga maja, paari autot, purjekat ja mitut elukutset. Piiritu turismi kummardamine tähendab, et on olemas kaks Mallorcat. Esimene on lõputute hotellide ja tänavarestoranide jada. Seal võib nädal aega nii mööda saata, et liigud ühest ööbaarist teise ja lased endale peremehe poolt välja teha järjekordse dringi. Juba pealelõunal ilmusid suurimate suvituslinnakute, Playa de Palma ja Magaluffi supelrandadesse Saksamaalt palgatud üliõpilased, kes surusid päevitajatele pihku ööklubide visiitkaarte, kirjutades usalduse võitmiseks kutse tagaküljele oma nime.

Liiklusõnnetusi ma saarel ei näinud, ehkki autojuhtimisega tegeleb Mallorcal enamik miljonitest turistidest. Teedeks on peamiselt 120 km tunnikiirust lubavad kiirteed või ülikitsad mägiteed, kus kiirused on suured, kohalikud sõidavad neid serpentiine tihti veiniuimas. Kui pisutki maksimaalsest aeglasemalt sõitsin, andsid teised juhid mulle põlastavalt signaali. Selle peale lisasin kiirust ja tundsin ennast nagu meeletus arvutimängus, kus panuseks on minu elu. Kui varem pole mägiteid sõitnud, on lihtsalt õudne! Ees oli kümme kilomeetrit kitsast kurvilist teed, rühkisin muudkui ülespoole ja tundsin, kuidas jalad muutusid tinaraskeks. Tagasi pöörata oli hilja ning juba teisel järsul tõusul võib vastamisi sattuda bussiga.

Pikapeale harjusin, lisasin pisut kiirust, vaatasin uljalt kuristikku ja äkki avastasin, et mäenõlvale on seletamatul moel kinnitatud majad ning rajatud apelsinipuuaiad.

Auto abil näeb turist ehtsat Hispaaniat apelsinipuuaedade, palmide, kellukesi kaelas helistavate lammaste ja mägiküladega. Vahemaad Mallorcal on väga väikesed. Teekond ühest linnast teise võtab aega kõige rohkem kümme minutit ja linnakesed ise on kõik ühte nägu. Väike ümmargune keskväljak, mille servas konutab suletud ustega kollane kirik. Viies või kuues selline linnakene jättis juba külmaks ja edaspidi peatusime ainult teede äärde rajatud romantiliste välirestoranide ees.

Kuna kõik kihutasid ringi autodega, oli võimatu parkimiskohta leida. Valesti pargitud auto tõi küll kaasa munitsipaalpolitsei trahvikviitungi (5000 peseetat ca 500 krooni), kuid trahvi ei küsitud.

Saar on väga vabameelne. Ontlikud saksa pensionärid heidavad saarele jõudes seljast oma päevitusriided ja võtavad supelrandades vabameelselt päikest. On tavaline pilt paljaste rindadega päikest võtvatest üle viiekümnestest naistest, rääkimata noorematest. Avalikus kohas tunnete väljanäitamisele, kallistamisele ja suudlemisele ei vaata keegi viltu. Mallorca on armastuse saar, teatavad siivututes poosides naisi-mehi kujutavad postkaardidki. Vabameelsus väljendub ka lastekasvatuses. Kell üks öösel võis vabalt sattuda lastediskole, kus mürsikud vanemate hoole alt pääsenuna tantsu vihtusid.

Autor: Marje Püvi