Tasalülitavad võrdsus ja astmeline tulumaks

Kui mul on üks auto ja naabril kaks, siis peaks naabrilt ühe auto ära võtma. Mitte selle tingimata mulle andma, aga on lihtsalt hea, kui tal on ikka vaid sama palju autosid kui mul. Ja muidugi ei tohiks see allesjääv auto olla tippjuhi aastapalka maksev Mercedese maastikuauto, kui mina sõidan üle kahe korra odavama Hondaga.

Mulle tundub, et selline mõttemall on muutumas üsna tavapäraseks. Eesti on liikumas järjest tasalülituva ühiskonna poole, kus tegutsemise liikumapanevaks jõuks pole enam soov olla teistest edukam, vaid soov olla teistega võrdne. Ülim võrdsustamise tee aga viib välja esialgu absurdini ja hiljem ühiskonna tasalülitumiseni.

Näiteks Riigikogu liikmete eristaatus, st lisatasud, soodustused ja eripensionid. Tundsin kunagi üht autojuhti, kelle kommentaar Riigikogu saadikute tööle oli: ega nad seal muud ei tee, kui söövad, ja seda minu raha eest!

Paari kuu eest oli lehtedes hulk artikleid, mille alatoon üldjoontes selline: miks peaksid nemad seal niipalju teenima, kui mina saan nii vähe kätte!

Samas aga pole ju probleem tegelikult selles, et Riigikogu saadik või president või minister saab liiga palju raha kätte. Probleem on selles, et riigi kõrgeimad rahvateenrid kasutasid kurjasti neid valinud inimeste usaldust ning kuritarvitasid neile antud võimu. Probleem on selles, et nende töö ei vastanud ülemuse, st rahva ootustele.

Riigi esimeste meeste-naiste töö ongi raske ning selle eest peavad nad ka väärilist tasu saama. Võib muidugi arutleda nüansside üle, milliste mehhanismidega peaks olema fikseeritud nende töötasud, kuid üldjoontes töö vastutusastet ja olemust hinnates ? korralik palk on igajuhul vajalik.

Küll aga pole nad hakkama saanud tööga, milleks ülemus, st rahvas, on neid valinud. Lihtsalt öeldes ? riigijuhid on teinud töö asemel pättust ja kaotanud usalduse. Ja see on probleem, mida ei lahenda kõigi riigijuhtide sissetuleku joonestamine punase pliiatsi ja joonlauaga riigi keskmise palgaga võrdseks.

Astmelise tulumaksu idee on suurepärane näide sellest, kuidas saavad poliitikud korjata hääli inimeste võrdsusihalusele mängides. Võtame rikastelt ja jagame siis laiali! Milline suurepärane ja lihtne mõte, selles on midagi robinhoodlikku!

Astmelise tulumaksu pooldajad armastavad selles kontekstis rääkida sotsiaalsest õiglusest ja solidaarsusprintsiibist. Mina ei saa aga küll hästi aru, kus on siin õiglus, kui mind karistatakse enama töötegemise ja seetõttu majandusliku edukuse eest kõrgema tulumaksuga. Sellise võrdsustamisega tasalülituvad kõik ? milleks proovida enam teenida, kui riik võtab väikseimagi edu korral ?ülejäägi? jagamiseks.

Kuid mis vahest veel olulisem ? motivatsiooni kärpimisega kaob sunniviisiliselt inimestes inimajaloo arengumootor ? eneseväärikus ja soov saada tunnustust. Ja saada tunnustust mitte ainult kui võrdne võrdsete seas, vaid kui teistest erinev, silmapaistev isiksus.

Võrdsussoov on väljendumas ka eestlaste üldisemates eesmärkides. Näiteks on üks tüüpiline argument ? majandus peab kiiresti kasvama selleks, et me jõuaksime järele soomlastele. Miks peaksime me aga tahtma järele jõuda või võrdseks saada soomlastega?

Äkki peaks olema hoopis eesmärk, et Eestis oleks hea elada, parem kui mis tahes kohas maailmas? Majanduskasv on ju tegelikult ainult üks heaolu mõõdupuu. Pealegi, mis annab meile alust arvata, et eestlased on õnnelikumad siis, kui SKT inimese kohta on sama, mis Soomes.

Inimene on õnnelik siis, kui ta saab ennast endale ja teistele tõestada. Kui on rahuldatud tema gruppikuulumise vajadus, kuid kindlasti ka ihalus tunnustuse järele. Võrdsus peaks seisnema eelkõige kõigile võrdsetes võimalustes, mitte aga inimese ja tema ühe olulisema tegutsemismotivaatori nivelleerimises. Selles võikski seisneda solidaarsusprintsiip.