Tegelaste Tuba Viljandis

Tundub, et kõrtsi nimi võib olla maha kirjutatud mõnelt Viljandi teatri ukselt. On see nii või mitte, ei osanud küll keegi kõrtsi praegustest töötajatest öelda ja nii jäi nime päritolu teada saamata.

Tegelaste Tuba pole esimesel korral lihtne üles leida, kuid hoovipealne punastest tellistest omanäoline maja jääb meelde ja on saanud menukaks.

Lisaks kõrtsiruumile on samas majas ka väike vinoteek ? Tegelaste Veinituba. Ettekandja, kellelt me kõigepealt veidra nime päritolu uurisime, polnud kõrtsiasjadega veel päris kursis, sest ta ei teadnud õieti midagi ka menüüs olevate roogade kohta öelda. Ka ei osatud meile seletada, kuidas üks salat Ahne Alla-berdi nime on saanud.

Menüüs oli üks kana-, üks kalatoit ja pikk rida sealihatoite. Kana seekord ei tahtnud, kala tellis lahjat rida ajav lauakaaslane, mina jäin sealiharoa valimisel hätta ja ka leti tagant ei osatud mind aidata. Tellisin siis endalegi üllatuseks kõige lihtsama sea?nitsli.

Küllap olin unustanud, millist rasvast paneeringukasukat need sea?nitslid tavaliselt kannavad. Nii oli ka siinsel koorikut niisama palju kui liha. Muu oli hea ? maamoodi maitsev kartul ja marineeritud kurgiviilud.

Nagu ?nitsli tugev paneering, vähendab lõheprae maitset liiga kauaks tulele jäämine ? uskuge, kala ei võida kauema küpsetamisega midagi, ainult kaotab. Lõhe ja forelliga peab eriti hoolas olema, et õrna liha kuumuses mitte liialt vaevata. Aga kastme maitsestus oli nipikas, andes kalale väga hästi sobiva, kuid raskesti lahtiloetava maitse.

Krevetisalat ja vanaaegse hõnguga magustoit riivitud leivast, kohupiimast ja keedisest, mis kandis nime Taani Talutüdruk, olid tublid toidud mõlemad.

Vaadist lastud õlu juhtus seekord seisnud maitsega olema. Seepärast jäi see minust joomata, aga ega ma ka eriline õllesõber ole, tellisingi õlle rohkem koha stiili kui omaenese maitset järgides.

Kaminas põles ehtne tuli, ettekandjad tegid oma tööd silmanähtava rõõmuga, oleks päris hubane koht olnud, kui taustaks mängiv lärmiraadio vähe vagasem oleks olnud.