Pole vastutust, pole probleemi

Viimase nädala õlitragöödia taustal saab üha enam selgeks, kuivõrd saamatud on meie riigiasutused äärmuslike olukordade lahendamisel.

On kummastav, et siseminister Kalle Laanet ei tea ööd ega ilma meie territoriaalvetes aset leidnud tõenäoliselt ajaloo suurimast õlireostusest ja naftalaik jõudis rahulikult randa loksuda. Või kui teadiski, siis igatahes ei paistnud see tegudest välja.

Keskkonnaminister Villu Reiljani ainus mure näikse aga olevat see, kuidas süllekukkunud võimalust oma õlifondi loomise vankri ette rakendada. Ja ometi on just nende inimeste juhtimise all olevad ametkonnad ellu kutsutud selleks, et kõigi kodanike ja riigi turvalisust tagada.

Kõigele lisaks jätkub mõlemal ministril nüüd külma närvi väita, et nad ei tunne endal juhtunu pärast vastutust. Süüdi on piirivalvurid, keskkonnainspektorid - kes iganes, mitte meie. Paraku unustavad ministrid, et needsamad piirivalvurid ja keskkonnainspektorid on nende otsesed alluvad, kelle tegemiste või tegemata jätmiste eest ministril tulebki vastutust kanda. Elementaarne!

Ma saan aru, et Eestil pole varustust merereostuste likvideerimiseks. Masendav on loo juures aga see, et isegi ei püüta midagi teha.

Nähtavasti loodeti "kõrgemal pool", et õlilaik kaob merest niisama lihtsalt, kui ta sinna tekkis. Kui kümned Eestimaa Looduse Fondi poolt kokku kutsutud vabatahtlikud ja näruse palga eest tööd tegevad päästetöötajad poleks reostuse likvideerimist alustanud ja asja suure kella külge riputanud, oleks see sinnapaika jäänudki. Pole ju valitsus Keibu lahes oleva eriolukorra lahendamise heaks seni sentigi eraldanud ega muul moel konkreetset abi ostutanud.

Pärast neljapäeval toimunud ajaloolist valitsuse pressikonverentsi, kus peaminister Andrus Ansipi etteheited tema eelpoolmainitud kaks kolleegi rahutult nihelema panid, võiks ju arvata, et lõpuks asus valitsus tegutsema. Vähemasti väitsid seda ajalehtede pealkirjad. Ent lootus on lollide lohutus ja tänaseks juba oma paar nädalat väldanud ametnikepoolne pimesikumäng jätkus.

Nii räägitakse siiani ametlikult 1,5 tonnist merrevoolanud raskest kütteõlist, samas kui ornitoloog Andres Kuresoo märgib portaalis Loodusaeg, et 1,5 tonni masuuti ei saa tappa tuhandeid linde, selleks peaks masuudikogus olema vähemalt kümme korda suurem. Eks igaüks usub, keda soovib, allakirjutanu kaldub aga pigem teadlaste seisukohti tõeks pidama.

Reede hommikul hõiskasid uudisteagentuurid, et suurem osa reostusest on rannikult kokku kogutud. Kohapeal olnud inimesed aga nimetavad seda juttu kõige puhtakoelisemaks propagandaks. See jutt on jama," kirus Matsalu looduskaitseala koordinaator Aleksei Lotman reedel pärast teate lugemist. "Me ei tea, kui suur osa naftast on koristatud. Võimalik, et alla poole."

Keskkonnaportaali Roheline Värav toimetaja Sander Silm ütles samuti reedel, et tegemist pole tagasihoidliku reostuse, vaid suuremat sorti jamaga. "Me korjasime kolmapäeval ainuüksi 300meetriselt rannaribalt 1,5-2 tonni naftajääke," kinnitas ta.

Sellised üllitised meedias teenivad ühte eesmärki - pisendada avalikkuse silmis juhtunu tähtsust ja reostuse mastaapsust. Et merel ikka juhtub... Ent nii, nagu ei õnnestu õlist puhtaks pesta enamikku hukule määratud lindudest, nii ei lähe ka riigiteenistujatel korda oma mainet pelgalt teineteise süüdistamise või katastroofikohas pead vangutamas käimisega valgemaks küürida.