Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Kes kelle ära õgib
Lugesin hiljaaegu vahvat ulmekirjandusest inspireeritud lühijuttu: pärast tuumakatastroofi tärganud õgardtaim trifiid.
Söönud ära iidsed kivinõud, kaks luunööpi, piljardikuuli, ahvi luustiku, Abrahamsi tanki luugi, mitu kivistunud kanamuna, portselananuma, mille küljel oli pilt lilli korjavast tüdrukust, tinaraamistuses prillid, triikraua jäänused, ükssarviku sarve, mille oli iidsel ajal vana araabia sufi leidnud Kaukasuse mägedest, kolmkümmend kaks Kalašnikovi automaadi padrunit ja Celin Dioni CD.
Kui ookeanid ja mandrid olid ka ära ampsatud, ei jäänudki muud üle, kui pani iseenese nahka. Sulaselgest aplusest.
Kui kuulan särasilmseid lootusrikkaid kirjeldusi, kuidas põhjanaabrite juures töötades raha puuga seljas hakatakse kandma, tuleb just see jutt meelde. Enamik ahnepätse saab muidugi teenitud õppetunni: ei ole see välismaal töötamise leib kerge ühti. Suur tükk ajab suu lõhki.