Tihasele pekki, aga magedat!

Plaadifirma Topten juhataja Peep Veedla on küll vaid harrastusornitoloog, kuid kui uurisin lindude toitmise kohta, soovitasid paljud tuntud linnuspetsialistid just tema poole pöörduda. Peebul on linnast väljas kaheksa maja - ühes elab ise, seitsmes käivad einestamas linnud.

Eestis talvitujatest peab söötma eelkõige väike- ja laululinde. Nemad on need, kes seda abi tõepoolest vajavad. Peep Veedla sõnul toidetakse ka veelinde, aga seda spetsialistid väga ei soovita: "Kui läheb külmaks, siis näiteks luiged tulevad põhja poolt lõuna poole ja kui neid siin nüüd agaralt toitma hakata, siis nad ei lendagi lõunasse ning võib juhtuda, et nad külmuvad jäässe. Pigem las olla neil see rännuinstinkt ja las liiguvad veel lõuna poole. Sinikaelpardid on ka linnas väga mugavaks läinud, seisavad poe ukse taga ja ootavad palukesi, nendegi söötmine ei ole hädavajalik. Aga väikelindudega on nii, et kui lisatoitu ei paku, siis väga suur osa neist hukkub. Kui toita, väheneb hukkumisprotsent tunduvalt ja neid, kes talve üle elavad, on palju rohkem."

Eestis talvituvaid liike on päris palju ja piirkonniti on need erinevad. Veedla sõnul on näiteks rasvatihane igal pool, nii maal kui ka linnas. Kes toitma hakkab, sellele tuleb rasvatihane ikka kohale. Ülejäänu on varieeruv, tihasegi liike on peale rasvatihase terve hulk: sootihane, sinitihane, põhjatihane ja musttihane on need, kellega võib arvestada, mõnel pool tuleb isegi sabatihane. On veel puukoristaja, kes on toidumajades tihastega seltsiv lind, maal põldvarblased, linnas koduvarblased. Üks levinud toidumaja külaline on rohevint, kes tuleb vahel isegi mitmekümnepealiste salkadena ja hakkab võimutsema, ajades tihased minema. Vint ei võta seemet kaasa puu otsa, nagu tihased ja puukoristajad, vaid sööb toidumajas kohapeal, pudistades ning sodi maha ajades. Nimetama peab kindlasti leevikest, kes toidumajades käib harvemini, kuid keda tunnevad kõik. Rähniliike on palju, on veel urvalinnud, siisikesed, talvikesed, metsvint talvitub Eestis väikesel arvul.

Suurematest lindudest käib söömas pasknäär ja ka harakas võib sattuda toidumajja, samuti rähnid. "Ise elan maal, aga see ei tähenda automaatselt, et seal oleks suurem liigiline mitmekesisus. Näiteks musträstast ei ole seal kunagi olnud, aga töökoha akna taga näen teda iga päev. Linn on tegelikult suhteliselt linnurikas paik," tõdeb kogenud linnutoitja.

Toidumajade disainiga saab külalisi valida. "Kui suurematele ei taha süüa anda - igaüks ei jaksa ju neid toita -, on soovitatav panna rippuvad majakesed, seal jäävad suured hätta. Kes tahab kõiki toita, siis mida suurem ja avatum on toidumaja, seda külastatavam see on, tulevad ka aremad linnuliigid. Soovitatav on teha mitu toidumaja, kui on toitu, mida sinna panna, sest siis on lootus, et ka nõrgemad saavad süüa. Muidu tulevad kas või rohevindid ja kui on vaid üks maja, vallutavad nad selle ära ning teised ei pääse ligi," õpetab Veedla.

Lindude toitmisel on oluline järjepidevus, ei tohiks jätta jätta pikki vahesid sisse. Veedla sõnul ei pea olema kogu aeg toit ees - nii võib hakata rahakoti pihta käima -, aga kui igal hommikul panna kindel ports, harjuvad linnud ära, et siit saab hommikusöögi ning lõuna ja õhtu vaatavad mujalt.

Tema sõnul peab toitu panema nii kaua, kuni külma on. "Mitte lumi ei ole toidu kättesaamisel määrav, vaid miinuskraadid. Kui külmetab, eriti pärast sulailma, on oksad ja puutüved kõik jääs ning siis ei leia linnud loodusest eriti midagi. Nad harjuvad toidumajas käima ja kui mingil hetkel jätta toit panemata, siis linnud tulevad ja jäävad ootama, et kohe-kohe tuuakse. Õnneks on toitmine Eestis praegu suhteliselt populaarne, seetõttu on lootus, et kui mina unustan ühel päeval panemata, siis naaber ehk ei unusta. Siiski, kui naaber ka unustab ja mitu päeva ei toida, võivad väikesed linnud hukkuda."

Lindudele toidu valimine on tänapäeval lihtne, kuna poes on müügil spetsiaalsed talvelindude toitmiseks mõeldud toidusegud ja rasvapallid. Need on saada pea igas toidupoes, lisaks veel aianduse, lemmikloomade ja ehitustarvete kauplustes.

Toidusegudes on peamiselt päevalilleseemned, maapähklid ja kaer, mis on lindude lemmiktoidud. Kui ei ole spetsiaalset toitu käepärast, saab hakkama ka tangainetega, hästi maitsevad kaerahelbed, hirsitang. Hädapärast sobib saiapurugi, head on veel pekk või rasv. "Rapsiseemned on ka head, linnainimestel neid kodus ei ole, aga maal elaval inimesel võib olla. Pekk ja rasv peavad olema magedad, Vene ajal sobis hästi kandilises pakis margariin, kuid seda ei ole enam saada. Soolane toit ajab linnu janutama ning kuna külmaga vett ei ole, hakkavad nad lund sööma, mis jahutab organismi liiga maha ja see viib hukule," hoiatab Veedla.

Linnumaju tuleb vahel puhastada. Linnud on väga kiire seedimisega ning see määrib, lisaks pudistavad rohevindid näiteks seemnekesti toidulauale.

Toitja peaks hoidma maja puhtana. Hügieen on lindudel sama oluline kui inimestel.

Toidumajad peaks paigutama linnu jaoks ohutusse paika. Elamute juures on suurim oht kassid: linnumaja tuleks paigutada kohta, kus kassil ei ole luurates kuhugi varjuda. Peep Veedla sõnul kipuvad ka raudkullid toitmiskohtades ründama, aga sinna ei ole eriti midagi parata. Linnutoitu võib panna kas või aknalauale, tulevad sööma küll, kuid üldiselt tunnevad linnud end julgemalt puude ligidal. Kasside tõttu ei peaks linnumaja ehitama ka madalamale kui meeter maast. Liiga kõrgele ei ole jällegi endal mugav toitu asetada.

Toidukoht võib olla ka lihtsalt alus, ilma katuseta. Selle puudus on, et see võib täis sadada, kuid enamikul päevadest sademeid ei ole. Lahtise aluse eelis on, et sööma tulevad ka arglikumad linnud, kes katusealust pelgavad. Kõige hügieenilisemaks peab Veedla automaadisarnast toidumaja, kus toit on torukujulises mahutis ning voolab sealt ise platsile, kui eest ära süüakse. Kui on mahukas reservuaar, jätkub toidust mitmeks päevaks ning seda ei mõjuta ei tuul, vihm ega lumi.

Peep Veedlal endal on käigus seitse linnumaja. "Panen need hommikul täis, enamasti on järgmisel hommikul ka veel midagi alles. Olen nii juba aastaid väga tõsiselt teinud."

Fotod: Andras Kralla - Äripäev, Julia-Maria Linna - Äripäev