Eestil pole aimugi, mis eurost saab

Euro kasutussevõtt kaugeneb inflatsiooni tõttu nagu miraaž kõrbes. Vahepeal tärminiks võetud ja üsna kauge aastana tundunud 2011 pole samuti enam realistlik. On tekkinud määramatus, mida valitsus ei soovi määrata.

Äripäev on sunnitud kahetsusega nentima, et valitsuskoalitsioonile on tähtsam heldekäeliselt 2011. aasta valimistele vastu minna, kui euro tuleku pärast mõned vajalikud, aga ebapopulaarsed otsused teha.

Olla võimul, kõik muu on teisejärguline - nii paistab läbi põhjendamatult optimistlikest tulevikuprognoosidest.

Võitlus inflatsiooniga peab olema valitsuse prioriteet number üks - seni, kuni oleme jõudnud umbes kolme protsendi piirimaile, mis hakkab täitma euro kasutuselevõtu kriteeriumi.

Esimese asjana tuleb loobuda selle aasta lisaeelarvest, kuna see on vähim, mida saab kiiresti teha.

Kui valitsus peaks vastu väitma, et sel juhul ei õnnestu tõsta näiteks politseinike ja päästetöötajate palka, siis see ei veena. Kindlasti on eelarves kohti, kust saab operatiivselt kokku tõmmata, või teha negatiivne lisaeelarve. Arvame, et politseinikud ja päästjad on valitsusele mugav kaitsekilp, mida saab alati endale ette tõmmata, et õigustada riigieelarve kiiret kasvu. Kas töötajate mured tegelikult leevenevad, pole üldse kindel - sest miks on need siis kogu aeg päevakorral?

Teine asi, mis tuleb ära jätta, on aktsiisitõusud. Vähemalt sellisel kujul, nagu valitsus on neid planeerinud. Me saaks veel aru, kui riik tõstaks aktsiise selleks, et täita euronõudeid ja ühtlasi viia osa raha ringlusest välja stabiliseerimis- ja pensionireservi.

Ent valitsus suunab selle raha oma kulutusi suurendades ringlusse tagasi. Arvame, et inimesed ise suudaks oma rahaga märksa arukamalt ringi käia kui seda vastu tahtmist riigile delegeerides. Kuigi, jah, eks valimislubadusi täita ongi kulukas.

Kui valitsus ise ei säästa, on amoraalne ka oma kodanikelt säästmist oodata. Ja kõik see kokku keerab inflatsioonispiraalile järgmise keeru peale.

Ettevõtjad, kes teevad oma plaane üldjuhul pikemaks ajaks kui näiteks 2011. aastani, on jäetud ilma kindlustundest tuleviku ees. Kui Eesti makromajandusnäitajad halvenevad, kajastub see Eesti reitingutes - laenuintressid tõusevad.

Ehk tasuks õppida USA keskpankurilt Paul Volckerilt. Riik võiks anda välja atraktiivse intressiga võlakirju, mida saaks osta vaid eraisikud - see tõmbaks tarbimisest raha välja. Ja intress võiks olla seotud tarbijahinnaindeksiga ehk kui riik inflatsiooni talitseda ei suuda, tuleb maksta.

Autor: ÄP