Andrus Allikoja - sihikindel tegutseja

Lausa mitmekordne. Lauatennisega ma olen seotud olnud pool teadlikku elu. Kuna mu isa on lauatennise treener, siis nagu ta ikka käib, võeti pojad ka trenni kaasa. Kuni keskkooli lõpuni sai päris aktiivselt lauatennist mängitud. Olen maakonna meister rohkem kui kümme korda ja seda nii paaris- kui üksikmängus, eesti noortekoondisesse olen kuulunud, tiitlivõistlustel on saanud käia, EM-idel. See aeg sai minu jaoks otsa keskkooli lõpus, siis tuli teha otsus, mida edasi teha.

Kui oleks tahtnud arengut, siis oleks olnud vaja raha, et treeningtingimusi parandada. Minna Tallinnasse, leida sponsoreid, et rohkem välisvõitlustel käia. 1995. aastal oli seda väga raske leida, pidid olema kas maailmameister, olümpiavõitja või pidid olema sul rikkad vanemad. Ma ei näinud enam perspektiivi.

Mängin siiamaani. On kaks võistlust, kus ma käin - maakonna meistrivõistlused paarismängus, ja Viljandi-Porvo linnamatš, mis on tore kolmepäevane üritus, kuhu mind aeg-ajalt kutsutakse. Ma aitan ka võistlusi korraldada, olen kohtunik. Klubiliige olen siiamaani. Aitan sponsoreid otsida ja toetan ka Kinemaga.

Laua taga sa oled üksi, kedagi kõrval sul ei ole, see mille sa sealt kaasa saad, on individuaalne oskus iseseisvalt hakkama saada. Kiire reageerimine kindlasti, vastupidavus ja distsipliin. Eneseületamine ja enda tagantsundimine teinekord, võidutahe on sees. Et mitte lihtsalt kulgeda, vaid väike sportlik hasart on sees, et teed hea tulemuse ja nüüd tahaks veel paremat teha, mitte see, et nüüd jään selle hea tulemusega rahule.

Ma mõtlen, kumb see oli ennem, kas oli see mõni auhinnaraha, mis ma sain. Ei, pigem oli see maal vanaema juures, kus kui keller oli marju täis, ja jäi marju üle, viisime nad kokkuostu. Edasi tuli juba lauatennisest, kooliajal sissetulekut ei olnud, aga olid auhinnad, mida sai võidetud. Iga kord ei olnud ka rahalisi auhindu, kui said endale tossud, mis olid viis numbrit suuremad, millega midagi polnud peale hakata, siis sa pidid leidma neile ka ostja. Sa pidid turundusega ka juba tegelema.

1992 hakkas Eestis n-ö selline tõsisem ettevõtlus pihta, kui juba atsakamad ja aktiivsemad lõid kooperatiive, videobaare, kui hakati osaühinguid looma. Mina läksin siis just keskkooli, 1995, kui ma lõpetasin, oli juba näha, mis on võimalik ära teha, nii et Eesti majanduse perspektiiv oli üks põhjus. Ja mulle on eluaeg meeldinud protsessi juhtida. See tundus kõige õigem tol hetkel minu natuuri ja tahtmiste jaoks.

Ma ei kujuta ette näiteks, et ma oleks täna tööl kuskil raamatukogus või oleksin raamatupidaja. Minu jaoks on need kuivad, mina tahan loomingulisust, tahan liikuda ja suhelda, selleks pakub äri palju võimalusi. Tolle aja ärijuhtimise alused, mis ma läksin Mainori majanduskooli õppima, lõi hea põhja alla, kui ma oleksin tahtnud midagi süvendatult edasi õppida.

Oli kindlasti. Ma olen ääretult rahul.

Lõuna-Eesti müügiesindajana. Erinevaid töökohti selles firmas on olnud mitte palju, aga piisavalt. Kogu aeg on olnud huvitav selles suhtes. Peale müügiesindaja tööd tõusin juba müügijuhiks, siis tuli eksport, tõusin ekspordijuhiks. See oli selles mõttes huvitav, et peamiselt turustasime oma tooteid endise Nõukogude Liidu maades, nagu Ukrainas, Venemaal, Lätis ja Leedus, sisse tuli muu kultuuri erinevus, mida varem ei osanud tunnetada. Nii sujuvalt ma siis olengi jõudnud täna juba kolm aastat Kinema tegevjuhina tegutseda.

Eks vaikselt ma ikka lootsin, aga loomulikult see oli selline vaikne lootus, ma andsin endale aru, et ma olen alles 18-19-aastane.

See ei olnud eraldi eesmärk, aga sisemuses ikka lootsin, et kunas see võimalus antakse. Tol hetkel kui ma tulin, ma nägin, et ees on minust oluliselt targemaid ja kogemustega inimesi ning hea oli nende all töötada ja nii neid kogemusi tegelikult saadakse. Üks asi on see, mis koolis õpitakse, ja teine see, mis äri on reaalses elus.

Eks ikka on tagasilööke ka olnud. Esimesed kaks aastat müügiesindajana olid väga rasked tegelikult. Turuolukord 96 ja 98 ei olnud see, mis ta on täna. Garaažiuksi ostsid ikka edukad ja rikkamad inimesed, toode ise oli hinnaklassis 15-20 tuhat krooni ja paljudele oli see kättesaamatu, kui keskmine palgatase oli kaks-kolm tuhat krooni netos. Lihtne ta ei ole kindlasti olnud. Eks on olnud paremaid ja halvemaid aegu. Aga alati on nendest mõõnadest ka üle saadud.

Üsna palju hakkab ka mõtlemisest pihta, kui sa mõtled, et asjad lähevad halvasti, siis nad lähevadki halvasti. Kui sa mõtled, et asjad lähevad hästi, siis nad ka lähevad hästi.

Mina ei usu, et kogu edu põhineb õnnel, kindlasti on teatud gramm õnne vaja, tugevamaid õnn ka soosib, aga tegelikult on vaja sinna teadmisi ja tööd ka taha. Usun, et neid, kes on täna edu saavutanud õnne najal, neid on ikka vähe.

Tootmine on meil Viljandis jah ja sõidan kahe linna vahet. Sõitmist on palju. Meil on ka Riias esindus, näiteks homme ma lähen Riiga.

Eesmärk on Balti turg muuta koduturuks. Kui Sa Eestis suur oled, siis mujal oled Sa ikka väike tegelikult. Liidripositsioon Leedus, Lätis ja Eestis on miinimumeesmärk 35 aasta perspektiivis. Tööd selle nimel täna käivad.

Tallinna inimene on võib-olla natuke kiirem aga külmem, siin on olelusvõitlus suurem.

Töötamiseks sobib Tallinn paremini, puhkamiseks ja elamiseks on Viljandi ideaalne.

Erinevaid ametikohti on siin olnud nii mõningaid ja kogu aeg on olnud midagi uut ja huvitavat läbi projektide. Mina täna ei ole nende pooldajate seas, kes ütlevad, et 5 aastat ja siis tuleks kohta vahetada, kui firma areneb ja saab firmaga koos areneda, siis võib firmas töötada ka 20 aastat ja täna mina oma arengut näengi firmas läbi ekspordiarengu. Meeskond on teotahteline, noor, kõik tahavad asju ära teha. Iga päev on midagi uut. Uus probleem või uus idee.

Eks ikka. Jälle see vanus 18, kui mõtled, et olen ärijuht ja teen oma firma. Täna ei ole tekkinud ühtegi sellist ideed, mida võiks rakendada. Mõtteid on läbi käinud küll, aga hetkel on piisavalt Kinemas rakendust ja mind ei rahulda, et mul on Raja tänaval toidupood. Kui teeks, siis midagi suurt, ja täna pakub seda võimalust Kinema. Töö, mis mul on, pakub mulle rahuldust.

Olen mõelnud, et üks valdkond, kus ma töötada ei taha, on IT. See on minust nii kauge ja võõras, tundub liiga abstraktne. Ta ei ole kindel, areneb hästi kiiresti, kui täna ostad telefoni, siis homme on ta juba vana. Pigem tahaks, et oleks tegu tööstusliku tootmisega, kas siis metallitööstus või kaevandamine, laevandus. Minu jaoks mehine ala. Kus on erinevad protsessid: ostu-, tootmis-, turustamis-, paigaldamis-, võib-olla ka veel hooldusprotsess. Mitu protsessi on ühes lõigus ja sa pead leidma tasakaalu nende kõikide vahel, planeerima. Ma tahan näha, et kuskil sädemed lendavad ja sa paned ukse hoone ette ja näed, et ta on valmis.

Kindlasti midagi spetsialiseeritut. Aga konkreetne ala on igaühe otsustada. Usaldage sisetunnet, tehke seda, mida te tahate teha, mitte seda, mis on populaarne või keegi ütleb, et on hea. Ja ärge otsustage selle järgi, kus saab rohkem raha.

Olen üsna demokraatlik ja aasta-aastalt aina demokraatlikumaks ma muutun. Noorest peast ma tahtsin kõike ise teha ja lõpuni kontrollida, ja ise vastutada. Nüüd jätan inimestele piisavalt otsustusvõimet ja iseseisvust ja seoses sellega annan ka vastutust. Sekkun siis, kui asi on kriitiline ja probleem on tõsine, siis ma võin olla natuke autoritaarne, kus ma ütlen, et nüüd teeme nii ja nii ka tehakse ja siis asjad lahenevad ka kiiremini ja kliendile mugavamalt. Aga üldiselt ma arvan, et lasen inimestel ikka ise mõelda, otsustada, teha ja selle eest ka vastutust võtta.

Arvan, et ma olen avatud uutele ideedele ja mõtetele. Ja ma olen paindlik, olen valmis paindlikult muutma otsuseid, kui keegi tuleb parema ideega. Kogu tunnustuse annaks hea meelega alluvatele tegelikult. Oleksin hea meelega kõrval ja ennast esile ei tõstakski.

Vajaka jääb vast natuke kannatusest, et tahan hästi kiiresti saada kõiki asju, hästi ruttu ja hästi kvaliteetselt. Inimesed ei tule alati minuga nii kiiresti kaasa, kui ma tahaksin. Aga ma ei saa neid sundida ka kohe üle oma varju hüppama.

Kindlasti mitte.

Ei pea ka sündima. Peab mõlemat olema. Peab olema midagi looduse poolt kaasa antud ja loomulikult on enda harimine ja täiendamine ja kogemus kindlasti väga vajalikud. Nii ärikogemus kui ka elukogemus. Ja peab tahtma loomulikult.

Kinema kogu meeskonna arvele. Teeme asju koos ja ei saa öelda, et Allikoja tegi selle tulemuse, selle tegid kõik need inimesed, kes meil täna töötavad. Ja mul on hea meel neid inimesi täna juhtida ja seda meeskonda, kes on ja tänu sellele see tulemus ka tuli. Kõik andsid oma panuse.

Head töötajad ei ole kuhugi kadunud, aga võtab rohkem aega, et nad üles leida. Meil on tekkinud ka teatud probleeme, eelmisel aastal oli eriti terav tootmistööliste ja paigaldustööliste osas. Täna, ma ütlen ausalt, on olukord oluliselt rahunenud.

Tutvusime selle aasta mais Hispaanias toimunud 10 päeva kestnud juhtimiskoolitusel. Hoolimata raskest ja intensiivsest koolitusel toimunud rännakust, mille jooksul läbiti ligi 200 kilomeetrit jalgsi, säilitas Andrus tasakaalukuse, huumorimeele ning optimistlikkuse. Kuigi ta ise on enda kohta öelnud, et ta on aeg-ajalt kannatamatu ja kärsitu, seda keerulistes situatsioonides kordagi ei näinud.

Kui Andrus oli Kinemasse müügiesindajana tööle asudes pigem uje ja tagasihoidlik, on juhina need omadused täiesti kadunud. Andrus on väga sihikindel, tal on kindlad eesmärgid, ja ta teeb kõik, et neid saavutada, seda näitab ka tema karjäär Kinemas.