Töötades kella ei vaata

"Kuna mulle töö meeldib, siis ma kella ei vaata. Kui asjad on vaja ära teha, siis nad on vaja ära teha," ütleb Kose.

Tahtsin minna Moskvasse rahvusvaheliste suhete kooli, mulle meeldis rahvusvaheline suhtlemine ja selle suurejoonelisus. Selleks oleks aga olnud vaja kõrgemat matemaatikat, mis ei tundunud atraktiivne.

Siis tundsin vajadust teha midagi loovat, kas sisekujundust või midagi moe vallas. Jõudsin aga toidu valmistamise juurde. Praegu saan ma teha nii sisekujundust, disainida teenindajate rõivaid, graafilist kujundust kui ka turundusega seotut, alates logodest ja lõpetades reklaamikampaaniate ning kodulehekülje kujundamisega.

Eeskujuks oli mu isa õde, kes oli Karl Vaino peakokk. Meil on kodus alati hästi süüa tehtud ning elu on käinud toidu ümber.

Nägin, kui tähtis on toit ja kui suure osa see moodustab elukvaliteedist. Tegin sellise valiku, kuna kodus on toidule alati suurt tähelepanu pööratud.

Tegin, aga mitte väga palju.

Mul vedas, sest sain head praktikakohad. See annab palju juurde, kui näed, milline on reaalne elu. Tol ajal hakkasid tekkima esimesed ühisettevõtted. Palace'is olid juba uued seadmed, väljaõpe ning tooraine. Mäletan, et kui läksime esimest korda Palace'i kööki, oli seal hoopis teine, nagu välismaa lõhn. Sain seal võimsa impulsi. Ja mul oli võimalus talongimajanduse ajal ühena esimestest vahetusõpilasena Soomes praktiseerida.

Olümpias oli mul vabadust üllatavalt palju, sest mind usaldati. Loominguline vabadus on, et sa pead iseenda ego mingil hetkel ära unustama. Sa teed toitu tegelikult teistele, mitte iseendale, ka teised peavad aru saama, milline see toode on. See teeb loomingulises vabaduses omad korrektiivid.

Olümpia suunas tooted äriklientuurilt nädalalõpuklientidele ja peredele, kel oli vaja lihtsustatumat toodet, mis ei pakkunud mulle enam pinget. Suured hotellid lähevad efektiivsuse eesmärgil standardiseerituse teed. Kes soovib näha muutusi ja kiiremat arengut, peab midagi muud tegema. Mina naudin progressi ning seetõttu oli loomulik, et tekkis küsimus, kas võiks hoopis oma asja teha, mida saaks suunata ja kus oleks rohkem vabadust.

Pluss on, et seda saab kujundada täpselt selliseks, nagu tundub, et klientidele võiks vaja olla. Oma ettevõttes saab muudatusi ellu viia palju kiiremini, erinevate instantside bürokraatia jääb ära.

Üks põhjus, miks ma olin palgatööst valmis loobuma, oli see, et kui ma olen valmis tegema 14-15tunniseid tööpäevi, aga seda panust ei osata hinnata, siis miks ma peaksin seda tegema. Ma pigem töötan siis oma firma heaks, kui niikuinii tunde ei loe.

Jah, aga kui on vaja, saan võtta nädalalalõpu vabaks ja sõita kuskile ennast laadima.

Kuna töö meeldib, siis ma ei vaata kella. Kui asjad on vaja ära teha, siis nad on vaja ära teha.

Et ei mindaks libedat teed kedagi kopeerida. Et ei tehtaks juba turul olevat pisikeste muudatustega.

See andis esinemisjulgust. Ja asjade esitlemise oskust. Minu töös on tegelikult palju suhtlemist, mil on vaja osata mingit rooga kirjeldada või seda lahti mõtestada.

Praegu olen kõik pakkumised ära öelnud. See oli hea kogemus, aga mulle piisas sellest. Mul ei jätku selleks praegu aega.

Eks see tuleb kasuks. Samas on tuntus distsiplineeriv, sul on ka vastutus suurem, et pakkuda iga päev kvaliteeti.

Edu on see, kui suudad iga päev leida mõtte, mis teeb töö sinu jaoks nauditavaks.

Eduks võib nimetada ka seda, kui sa ei lase enda toimetustesse rutiini ning leiad, mis sind inspireerib. Siis suudad ka teisi, nii töötajaid kui ka kliente, inspireerida.

Suudan inimesi innustada ja endasse uskuma panna. Ma oskan, julgen ja tahan asjadele loovalt läheneda. Ka erinevate situatsioonide lahendamisel. Ja mul on empaatiavõimet, ma mõistan inimesi.

Pigem nädala lõpus, nädala sees ei viitsi küll eriti teha.

Olen Imrele helistanud mitmel korral ja küsinud, mida ühe või teise toiduainega teha, ning pole kordagi sobiva nõuandeta jäänud.

Imre on energiapomm, ta on kiire ja sõbralik. Ta on loominguline ning temperamentne. Ta naerab alati palju ja teisi nakatavalt.