Müüa nukumaja Haapsalu vanalinnas

Esmapilgul tundub Haapsalu vanalinn välimuselt äärmiselt sarnane meie teiste linnade vanade puitasumitega, kus renoveeritud ja alles uuendamist ootavad puumajad läbisegi lösutavad.

Ometi peitub siin eripärast: suuremalt, rannaga paralleelselt kulgevalt tänavalt suunduvad kitsad põiktänavad nagu päikesekiired üksteise järel mere poole. Mujal sellist lahendust ei pidavat olema.

Ühe sellise kitsukese tänava äärde on end vanade puitmajade embusesse peitnud ka mõned täiesti uued eramud.

Rahulikes toonides puitvoodriga majad ei riiva silma, pigem sulanduvad ühte ümbritseva keskkonnaga ja tekitavad vaikse eellainetuse kiviviske kaugusel sinetavale merele.

Koputame uksele ja majaperemees Aivar Kroon lubab meil lahkelt ka hoone sisupoolt kaema.

"Ah et tulite siis maja ostma," naerab ta, kuuldes vihjet veebist leitud kinnisvarakuulutusele. Kui on viis miljonit krooni välja laduda, võib tema pärast kauba kas või kohe ära teha.

Tõsi, sedakorda oleme tulnud tõesti kinnisvarakuulutuse peale, sest Haapsalu vanalinnast leitud hoone rahulik arhitektuur, viimistluses tooni andvad heledad värvid ning huvitav sisustus tundusid olevat põhjalikumat uurimist väärt.

"Tegelikult sai see maja ikka endale ehitatud-sisustatud," räägib Aivar. "Olen oma töödega Haapsaluga väga tihedalt seotud olnud juba hulk aastataid, seepärast tundus õige siia omale ka korralik maja püstitada."

"Aga kui maja sai valmis, tuli ka selgus, et ainult nädalavahetustel ja suvel perega siinviibimiseks on hoone veidi üle paarisajaruutmeetrist pinda meie jaoks pisut palju. Lisaks muidugi ülalpidamiskulud, on ju tarvis hoonet kogu talve ka soojana hoida," selgitab Aivar.

Küttelahendusena kasutatakse õhksoojuspumpa, esimese korruse põrandas on vesipõrandaküte ja teisel korrusel radiaatorid. Lisasoojust ja ka silmailu pakub esimese korruse hallis asuv kaminahi. Viimane on laotud käsitsivormitud punastest tellistest. Mainimist väärib ka teise korruse malmahi.

Kui siseviimistlus ja sisustuselemendid on suuremas osas Aivari enda looming, siis maja arhitektuurne lahendus ja ruumijaotus arhitekt Ants Rajando töö, kes on ka kõrvalkrundil asuva hoone autor.

"Aivariga seob meid juba aastatepikkune koostöö," märgib Rajando. "See tähendab, et oleme õppinud teineteise soove paremini mõistma, mis omakorda viib kiiremate ning paremate lahendusteni."

Rajando sõnul on hoone põhikonstruktsioonid laotud kergplokist, sellele lisandub soojustuseks vill ja kõige peal on rõhtne laudvooder. "Majal on plaatvundament, sest see päästis omaniku tülikatest kaevetöödest, mida oleks pidanud tegema muinsuskaitse nõudmiste järgi, sest hoone asub ju ikkagi kaitsealuses tsoonis," lisab ta. Plaatvundament on hea ka selle tõttu, et tegemist kunagise merepinnaga ja plaat annab suurema stabiilsuse.

"Maja linnapoolne külg sai endale lahtise terrassi, mis on avatud hommikupäiksele. Merepoolne ehitati aga kinnine, teise korruse rõduga piirnev terrass sobib siiski õhtupäikese ja merevaate nautimiseks," räägib Rajando.

Algse planeeringu kohaselt oleks pidanud maja tulema paralleelselt tänavaga, see oleks pannud kinni suhteliselt väikese krundi ühe külje ning suuremasse vaatevälja oleksid paistma jäänud vaid naabermajad.

"Õnneks soostus linnavalitsus sellega, et hoone ehitatakse tänavaga risti," räägib Aivar ja tunnistab, et hoolimata väikestest lahkhelidest muinsuskaitsega, mis kippusid kimbutama tema esimestel Haapsalu ja selle lähiümbruse objektidel, ollakse nüüd kenasti koostööd tegemas.

Maja sisupoolt vaadates ja peremehe varasemaid töid uurides tuleb nähtavale huvitav käekiri, mille mõned elemendid küll pidevalt uuenevad, teised käivad aga tegijaga järjekindlalt kaasas.

Üheks selliseks on seina paigutatud torud, mida kasutatakse veinipudelite hoidmiseks. "Sama lahendust olen kasutanud ka oma Tallinna kodus ja ühes Uuemõisa renoveeritud korteris, kus ka teised majaelanikud sellest kähku snitti võtsid ning endalegi sellised veinihoidikud paigaldada lasid," meenutab Aivar.

Maja välisseina siseviimistlus on tehtud nn kindakrohvi kasutades, mis jätab sisemise krohvipinna lainetavalt reljeefseks. Naturaalsed puitpinnad on kaetud vesialuselise toonlakiga, luues ühtlaselt heleda pinna, kuid jättes samas ka puidumustri viimistletud pinnast õrnalt läbi kumama.

Samuti pole ruume mööbliga üle koormatud, rõõmsat kooselu naudivad siin nii vanad kui ka uued mööblitükid. Paljud neist antiigipoest või internetioksjonilt ostetud.

"Kabineti raamaturiiuli olen suutnud täita paari-kolme ostuga, nõukaaegset kirjandust müüakse vahel ju sadade kaupa," räägib Aivar. "Antiiksed, küll aga veidi värskendatud, on ülalkorruse valged riidekapid, üks neist tuntud eestiaegse mööblivabriku Massoprodukt toodang, firmasiltki kapiukse siseküljel kenasti säilinud."

Ja kui ninaots teisele korrusele päevavalgust lisava katuseakna servani upitada, paistavad kätte paljud vanalinna katused ning kirikutornid. Ning päike teeb vigureid aiamajakese räästaserva kinnitatud värvilistel klaasmunadel.

"Olen viimase kümne aastaga kujundanud umbes kaheksa uut elamist ning alati tõmbab millegi uue ja huvitava poole, olgu selleks siis põnev hoone või kena asukoht," tõdeb Aivar.

"Aga et uuega alustada, peab vanast loobuma, kindlasti on ka see maja selline, mis kellegi unistustes mereäärse koduna meeles mõlkunud, kuid mida ta veel leidnud ei ole. Minul on aeg edasi liikuda," arvab ta lõpetuseks.

Kui 2006. aasta sügisel majaehitusega alustati, oli välisseinte ladumiseks kavandatud fibo plokkidega ehituspoodidel kitsas käes.

Et materjali saada, tuli teha imetrekke. "Nii jõudis minuni info, et Tallinnast on tulemas Haapsalu poole koorem just vajalike ehitusplokkidega. Nii saigi autole teele vastu sõidetud, seejärel poodi raha ära makstud ja vajalik materjal oligi käes," meenutab Aivar. Pisut karmid võtted, aga eesmärk pühendas abinõu ka seekord.

Fotod: Meeli Küttim