Suvemajaga peaks meistrimees hakkama saama ise

Minu 1905. aastal sündinud vanaema, kes oli pärit Sillamäe lähedalt Perjatsist, aga meenutas juba oma lapsepõlveaegseid suvilaid. Nimelt hakati Sillamäe kandis juba XIX sajandi lõpus rannakülades rajama datšasid ehk suvemaju Peterburi ja Moskva suvitajate tarbeks.

Vanaema meenutust mööda olid suvemajadel suured aknad, mis oli tol ajal üpris harjumatu, ja kindlasti loube ehk veranda või ronitaimedega kaetud varjualune, mis kaitses kuuma päikese eest. Need suvemajad olid kasutuses kuni tsaariaja lõpuni. Eesti Vabariigi ajal Venemaalt suvitajaid enam ei tulnud ja nii nad lihtsalt lagunesid.

Eelmise sajandi algupoolel mingeid erilisi eestikeelseid õpetusi suvemajade ehituse kohta ei ole ilmunud. Vaid ajakirjast Talu võis leida mõned laused neile, kel plaan suvitajatele oma maja välja üürida.

Raamatukogus suvemajadest raamatuid otsides leidsin ainsa enne 1940. aastat oleva eestikeelse kirjutisena reklaamvoldiku, mis pakub isoleerplaadist suvimajasid, nagu tollal suvilat nimetati.

Kindlasti võib aga suvemajade ehitajate aabitsaks pidada 1971. aastal ilmunud Arvo Veski raamatut "Suvemajade ehitamine".

Kõigis kirjutistes rõhutakse, et suvila ehitamine on lihtne ja seda võib ning peab ikka ise tegema. "Kasutades tööks iga vaba tundi, saate varsti suvila omanikuks," nii soovitati juba 1938. aastal, kui insulate-plaate suvemaja ehitamiseks kasutama õhutati.

Maja optimaalseks mõõduks oli ligi 50 ruutmeetrit. Vundament tuli teha betoonist, majaseinad puitsõrestikul kaetud nn insulate-plaadiga, seda kasutati ka siseviimistluses nii seinte, lagede kui ka põrandate puhul.

Katuseks soovitati siis plekk-katust ja kütteks kaminat koos soemüüriga. Insulate-materjalist 48ruutmeetrise suvemaja ehitamine maksis tollaste hindade kohaselt 1700 krooni.

Esimesed aianduskooperatiivid loodi Eestis 1965. aastal. Varem olid nn aiamaad linnainimestel. Kuna ehitati palju, siis aiamaad jäid ette ja täitevkomiteed hakkasid juba 1950ndate lõpus linnade äärerajoonidesse andma väikeseid aianduskrunte.

Sinna tohtis ehitada kuni 20ruutmeetrise majakese. Pandi kirja, milline peab aiamaja olema: pindala kuni 25 ruutmeetrit, kivist või puidust kergehitis, milles on tööriistade panipaik, kuivklosett ning varjualune, kuhu sai ka auto parkida.

Näiteks 1958. aasta ajakirjas Kunst ja Kodu olid õpetused aiamaja ehitamiseks. 20ruutmeetrine aiamaja tuli rajada paekivist lintvundamendile, seinakonstruktsiooniks oli 5×10 prussidest puitsõrestik. Hoone kaeti väljast laudisega, seinad ja lagi soojustati termoliidiga.

Katusekatteks soovitati ruberoidi, kütteks pliiti. Värvidest soovitati Rootsi punast ja uste ning akende katmiseks valget õlivärvi. Terrass tuli teha paeplaatidest.

Suvilate ja aiamajade ehitamise buum algas 1960ndate keskel. ENSV Ministrite Nõukogu määrustega pandi paika aiandus- ja suvilakooperatiivide loomine ja tegutsemine.

Leiti, et selliste asumite rajamine "aitab tunduvalt parandada töötajate ja nende pereliikmete puhketingimusi". Kooperatiivi loomine käis vastavalt ministrite nõukogu määrusele, selleks pidid 8-10 kodanikku (töötajat) esitama kooperatiivi asutamise küsimuse ettevõttele, korraldati üldkoosolek, kus võeti vastu otsus luua suvilakooperatiiv.

Suvila ja aiamaja erinevus seisnes majade lubatud pindalas (aiamajad kuni 25 m2 ja suvilad kuni 40 m2) ja maa kasutamises.

Aianduskrundi omanikul oli kohustus harida maad, istutades viljapuid ja põõsaid. Suvila valdaja ei tohtinud aga krundile midagi istutada ega piirata seda aiaga. Suvilad soovitati ehitada looduslikult kaunitesse kohtadesse, mis pidid säilitama oma esialgse loodusliku kuju.

Ideed olid head, kuid nagu ise oleme kogenud, ei peetud reeglitest sageli kinni. Läks lahti kõikvõimalik isetegevus, mis lõpptulemusena muutis kooperatiivide üldmulje kaootiliseks.

Nüüdseks on suvilate-aiamajade piirkonnad muutunud osaliselt elurajoonideks ja eelmise sajandi algupoole maamajadest saamas hoopis suvilad.

Autor: Jana Kadastik