Kalev ja Linda

Üks neist on Linda, meie esiisa Kalevi nime kandva spaahotelli restoran Tallinna vanalinnas.

Linda on siiski delikaatsem kui näiteks Nero, Tallink Spa & Conference hotelli restoran, kus sööjad suplejatega peaaegu kõrvu, ainult klaas vahel. Lindas nii lähedale ei saa, seal on suplejad allpool ja sööjad korrus kõrgemal.

Lindat pole lihtne leida, sinna tuleb sõita liftiga ja silte hoolega silmas pidada.

Eesti esimese kuulsa naise nime kandev restoran pole ei uhke ega esinduslik, pigem suuremat sorti koduse söögitoa moodi. Olime ainsad külastajad ja kohe alguses tekkis selline külasoleku tunne - olime justkui kellegi kodus, mitte kõigile avatud hotellirestoranis.

Teenindajagi oli rohkem lahke perenaise kui ettekandja moodi. Ja, muide, ta osaks soove ära arvata enne, kui neid välja öeldi. Lauda istudes ja veel enne menüü saamist teatas mu lauakaaslane, et tal on juba üks soov. "Õlut, jah?" küsis seepeale ettekandja - no kust ta võis küll aimata?!

Seesama ettekandja oli valmis menüüst meile parimaid palasid soovitama, tutvustas menuroogasid ja oskas neid iseloomustada.

Eelroaks valisime sooja kanasalati pähklitega ja jäime rahule. Suurem osa salatist oli igav Hiina kapsas, mida ma eriti kõrgelt ei hinda, kuid seekord oli see eriliselt krõmps ja värske ning kastme ja pähklitega päris maitsvaks tembitud. Pearoogadest valisime praetud võikala grenadillikastme, blanšeeritud köögivilja ja kartulipannkookidega ning küpsetatud seasisefilee tumeda õlle- ja peekonikastme, ürdikartulite ja rõõsa koorega hautatud hapukapsaga.

Kirjutan erilise püüdlikkusega välja kõik prae komponendid, need on alati tähtsad, kuid seekord eriti - Linda kokk on väga fantaasiarikas, eriti kastmete puhul. Kahetsusega pean nentima, et kokk on rohkem idee- kui tegudeinimene ja täit tervikut polnud kummastki komplektist kujunenud. Mõlemad kastmed olid minu maitse jaoks liiga intensiivsed - selle asemel, et toetada ansamblit, hakkasid nad soleerima. Samuti olid nii liha kui ka kala liiga kaua kuuma saanud ja kuivaks tõmbunud. Nii et idee oli parem kui teostus. Aga igav ei olnud ja road andsid põhjust juttu terve lõuna jooksul toidu juures hoida.

Üks asi oli siiski tipptasemel - rõõsa koorega hautatud hapukapsas. Koor andis mahedust, kapsaid oli just paras kogus. Ettekandja sõnul ongi just see paljude klientide lemmik. Ka kartulipannkoogid olid põnevad.

Lõpetuseks tellisime kahe peale ühe šokolaadikoogi - kui võimalik, siis kahel taldrikul, kui ei, siis kahe lusikaga. Saime kumbki paraja koogitüki, kaunistatud ja ehitud ning lopsakalt šokolaadise.

Olen söönud paremaidki kooke, kuid mitte alati ei ole oldud valmis nii lahkeks ja kauniks üks-kahele serveerimiseks.