Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Loomulikud vajadused
Üritasin mitu tundi mõista, keda Florence Welch meenutab. KT Tunstalli, The Cranberries'st Dolores O'Riordani, 4 Non Blondesi Linda Perryt või igatahes kedagi post-grunge ajast, kui Kate Bush oleks tolle aja laps olnud.
Keldi poppi Inglismaal on FATM müünud viimastel nädalatel stabiilselt vähem vaid Michael Jackson'i The Essential kogumikust ja arvestades pea olematut pakkumist/vitaalsust žanris, mida nad esindavad, pole ka hiljutine Mercury muusikaauhinna nominaatsioon suur ime.
Oma parimad lood kirjutab Florence Welch purjus olles või pohmellis. Ta pole mingi Inglismaa-sisene uus ja tundmatu tulija, vaid keegi, kes kõneleb keelebarjääri ületavalt rahvalikult ja emotsionaalse intelligentsiga, mis sunnib kas või masohhistlikult ära kuulama.
Peavoolu vormistatuna spets plaat, mis liigutab õigeid närve.
Autor: Lennart Beat