Küülik tegi Harjumäele pesa

Artikkel

- Uudised
- Heidi Vihma
- 1. september 2011 kell 21:00
Kuula
Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Küülik tegi Harjumäele pesa
Looma järgi nime saanud söögikohti meil peaaegu polegi - ei ole meil Lonkavat Hobust, Ahnet Karu ega Rasvast Parti, ainult mõni Roheline Konn pakub õllejoojatele varju. Veidi aja eest aga ilmus Harju tänavale Kärme Küülik, kes suveks ennast ka Harjumäe terrassile sisse seadis.
Restoranisaalis oli küüliku kohalolu tunda-näha, üks oli isegi jalamatiks hakanud. Aga terrassil, mida me ilusa ilma tõttu ruumile eelistasime, küülikule mingeid vihjeid ei olnud, isegi silti mitte.
Kärme Küüliku terrass asub Harjumäel otse restoraniukse vastas. Koht on magus, kenasti haljastatud ja asub ühe käidavama tänava ääres, kuhu päikest jätkub.
Koht on nii magus, et ühele terrassile on kaks söögikohta oma välikohviku kõrvuti seadnud - peale Kärme Küüliku naudib päikest ja avalikku tähelepanu ka Café Amore, mille peamaja samuti Harju tänaval, ainult natuke kaugemal.
Kuna parempoolne osa terrassist tundus paremini hoolitsetud ja seal oli rohkem lilli, sättisingi end sinna. Lauale aga sain Café Amore menüü ja hakkasin asja uurima. Nii selguski, et ühel pool on armastusekohvik (neil on isegi oma reklaamtahvel väljas), teisel pool Kärme Küülik (ilma igasuguse sildita).
Võiks arvata, et tugevas konkurentsis kasutatakse iga võimalust, et kliendid oma lauda saada, aga meist ei huvitunud alguses küll mitte keegi. Kelner ajas sõpradega juttu ja vaatas ringi. Menüüd me mõne aja pärast siiski saime ja jooke pakuti ka, nii et teeninduse miinimumnõuded said täidetud, mis sest, natuke vett lauale loksus.
Mõnevõrra turtsakaks tegi selline ükskõikne sissejuhatus ikkagi, nii et eelroogade ajaks oli kriitiline häälestus juba olemas. Aga kokale tuleb au anda - see hakkas lagunema juba esimeste suutäite juures.
Kõigepealt saime lauale suure korvi õhukeste Itaalia-stiilis leibadega. Need olid soojad, ürdised, parajalt õlised ja väga maitsvad.
Järgnes kitsejuustusuupiste: röstsai värske maitsestatud kitsejuustu, tomatite ja rukolaga. Nii kitsejuustul kui ka saial oli eriline, kohaomane maitse. Kalasupileem oli leebe ja minimaalse maitsestusega. See võimaldas soleerida kalal ja mereandidel.
Sissejuhatus oli hea, aga edasi läks veel paremaks. Nii grillitud sea- kui ka veisesisefilee olid täiuslikud - kvaliteetne liha, parajalt maitsestatud, osavalt grillitud. Sealihale lisas maitset sibula-tomatimoos, veisefileele trühvliõli. Mõlemad lisandid olid intensiivse ja rikkaliku maitsega ning põhiroaga hästi sobitatud.
Pärast nii ükskõikset algust polnud ma selliseks maitsenaudinguks valmis. Seetõttu oli päris huvitav kogeda, kuidas hea toit minu esialgse üpris vingus meeleolu heaks tegi, siis aga lausa taevasse tõstis.
Brüleekreemi suhkrukaanest läbikangutamine tõi küll pisut maa poole tagasi, aga kange espresso, mis tulisena üle tänava lauale jõudis, tagas loole õnneliku lõpu.
Kõht head ja paremat täis, jälgisin jutukõrvaseks kelneri tegevust. Nüüd - ime küll - ei tundunudki ta enam nii ükskõikne. Natuke kohmakas küll, aga suhteliselt kiire, isegi tähelepanelik. Seega ei jäägi muud üle, kui lõpetada tõdemusega Auguste Escoffier'lt, kes on öelnud, et hea toit on tõelise õnne alus.
Hetkel kuum