Miks minister konkursiga asekantslerit ei leia?

Nii juhtus oktoobri alguses, kui pärast kuuajalist ootamist tegi sellise otsuse põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder. Ta jättis septembris esitatud halduse asekantsleri konkursi võitja ametisse kinnitamata ja ütles, et tema eelistaks konkursse, kus riigikantselei asemel oleks ministril rohkem sõnaõigust kandidaadi valikul.

Siseminister Ken-Marti Vaher ootas ministeeriumi varade asekantsleri kohale pakutud kandidaadi kinnitamisega samuti kaua. Tegelikult pakuti talle välja isegi kaks kandidaati ja pärast viivitust kinnitas Vaher asekantsleri kohale Riho Kupparti. Teise konkursi võitjat, ministeeriumi korrakaitse- ja migratsioonipoliitika asekantsleri kohale pakutavat kandidaati, pole minister senimaani kinnitanud.

Põhjalik valimine. Samal ajal on konkursid, mida korraldab riigikantselei juures asuv tippjuhtide kompetentsikeskus, väga põhjalikud. Ministeerium kirjeldab oma ootusi ametikohale ja selle põhjal kuulutab riigikantselei juures tegutsev värbamisüksus konkursi välja. Esimeses etapis ­oodatakse lisaks muudele konkursidokumentidele kandidaatidelt esseed tema visiooni kohta ametikohal. Seejärel toimub testimine, millel on oma kulud: psühhomeetriline testimine maksab 140 ­eurot kandidaadi kohta. Tehakse ka muid teste, mille on välja töötanud tippjuhtide kompetentsikeskus ise ja millel seetõttu selliseid kulusid ei ole. Parimad kandidaadid saadetakse riigisekretär Heiki Loodi juhitava valikukomisjoni ette, kes otsuse teeb. Seal sõelale jäänud kandidaat või mõnel juhul mitu, esitatakse ministrile. Protsess võtab aega mitu kuud.

Sellise põhjaliku sõelumise ja kulutatud aja peale on üllatav, et ministrid edukaid kandidaate tagasi lükkavad. See tekitab kaks peamist küsimust: kas läbi konkursisõela ei tule sobivat inimest või on ministril oma kandidaat, keda ta sel kohal näha tahaks, kuid kes konkursil edukaks ei osutunud?

Ministrid: konkurss ei anna tulemust. Põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder ütles, et oma kandidaati tal asekantsleri kohale polnud. “Ma ei hakanud iseseisvalt otsima, see peab riigikantselei kaudu käima,” ütles ta. Konkursi tulemusel võitjaks osutunud kandidaadiga võrreldes ootas minister teistsuguse kogemusega inimest. “See oli põhjus, miks me otsustasime, et jätame selle koha praegu täitmata ja mõtleme veel, mis saab edasi,” ütles ta ja lisas, et pole langetatud ka otsust teist inimest otsida.

Seederi sõnul pole selline riigikantselei kaudu toimiv süsteem sugugi ideaalne. Komisjon küll teeb väga palju tööd, et selgitada välja kandidaadi isikuomadusi, kuid praktilise töökorralduse poolelt ei pruugi need nii olulised olla. Minister saab kandidaadiga kokku siis, kui otsus on langetatud, aga igapäevaselt peab ta tööle hakkama ministri lähikonnas, märkis Seeder. “Mulle tundub, et see on praktilisest elust natuke kaugel. Isikute väljavalimisel peaks olema suurem roll ja tihedam side sellel ministeeriumil, kes inimest valib, mitte sellisel tsentraliseeritud, kaugel, teoreetilisel menetlusprotsessil,” sõnas ta. Seeder lisas, et asekantsleri tase on selline, et selle ametikoha võiks ministeerium ise komplekteerida.

Suured ootused. Siseminister Ken-Marti Vaher kirjutas e-kirja teel päringule vastuseks, et tema eesmärk on juhi kohale saada alati parim kandidaat. “Avalik konkurss ei pruugi alati kõige paremat tulemust anda, see aga ei tähenda, et avalikke konkursse ei peaks korraldama,” selgitas ta. Vaher lisas, et probleem seisneb selles, et riigis on inimressurss selgelt piiratud ja head inimesed ei pruugi tulla erinevatel põhjustel kandideerima. Samuti ei ole Vaheri sõnul ametisse nimetamisega ootamine otsusega viivitamine. “Mõlema teie mainitud konkursi kohta  on kohustus langetada valik detsembriks, mis annab piisava aja langetada kaalutletud otsus,” selgitas ta. Tõesti, seadus annab ministrile võimaluse otsustada 120 päeva jooksul. Pärast seda peaks korraldama uue konkursi.

Uus avaliku teenistuse seadus, millest juhindutakse, hakkas kehtima tänavu kevadel. Riigikogus juhtis selle arutamist Reformierakonna fraktsiooni kuuluv Väino Linde. Tema sõnul oli ministri otsustusõigus seal küsimuseks ja peale jäi seisukoht, et kõrgemate riigiametnike puhul mängib rolli ka see, kuidas minister ja ametnik omavahel läbi saavad. “Asja pluss on vähemalt see, et ta ei saa otsida endale suvalist kandidaati, kes talle meeldib mingitel põhjustel, vaid see kõrgem komisjon on nad läbi lasknud ja nende seast on tal võimalik valida või mitte,” ütles ta ja lisas, et kui komisjoni kandidaat ei sobi, peaks minister seda alati põhjendama.

 

Vähe valikut

Eve Limbach Pirn, tippjuhtide kompetentsikeskuse juhataja Küsimus ei ole mitte niivõrd selles, kas me valime adekvaatselt, vaid selles, kas meil on piisavalt häid kandidaate, kelle hulgasst valida. Küsimus on selles, kui atraktiivne on riik tööandjana ja kuivõrd tahetakse tulla nendele kohtadele sellise palgataseme, vastutuse ja töökoormusega.See taandub sellele, kas me saame ametisse nimetada ideaalilähedase kandidaadi ja kui meil seda kandidaati ei ole, mis siis? Kas komisjon esitab parima võimaliku kandidaadi või jätab esitamata?Ja kui jätab esitamata, kui kandidaat ei ole ideaalilähedane, kuidas me selle ametikoha siis komplekteerime? Ei ole piisavalt palju häid kandidaate ja see ei ole ainult riigiteenistuse häda, vaid see on Eesti üldine probleem: meid on lihtsalt nii vähe ja häid inimesi on seda vähem.