Puhkepäev. Pilgu puhastamine risust

Krista Mölder näeb nn mitte-­kohtades avaldumata potentsiaalist tiineid paiku; nad tõusevad elule siis, kui keegi nad avastab ja selle kaudu nad käivitab.

Kunstiringkondades endiselt väga populaarne teoreetik Giorgio Agamben on kirjutanud fotograafia kohta, et kaameraobjektiivil on müstiline võime muuta ka kõige lihtsam ja näiliselt tähtsusetum hetk tähenduslikuks.

Sügislehtede puru täis sinakashall järvesilm, mille Mölder on üles pildistanud, peaks seega panema vaataja mõtlema selle vaate valiku põhjuste üle.

Paradoks metsaroheluses. Lihtsad asjad on need, mida igapäevasaginas on kõige kergem unustada. Meid pidevalt ümbritsevad massiivsed pildivood on niivõrd üheplaanilised, et meie vaatamiselundil on tekkinud automaatne režiim nende menetlemisel, mida on üpris raske välja lülitada. Krista Mölder üritab oma näitusel puhastada pilku risust ja pakkuda võimalust tõeliselt keskenduda.

Mölderi endapoolne sisuline liin näitusel moodustub privaatse ja avaliku vastanduse vahel. Galeriisse sisenedes pöördub pilk esmalt suureformaadilisele fotole “Krista Mölder Gagosianis”, mis viitab ühele olulisemale rahvusvahelisele kaasaegse kunsti galeriile. See kujutab tühja, tüüpilist valget ruumi, avalikku ruumi. Privaatne ruum on seevastu markeeritud tekstiliselt, tagasihoidlikult, vähe­nähtavalt.

Isikliku ja avaliku ruumi, lihtsuse ja fotograafilise pilgu sümbolväärtuse üle saab mõtiskleda ka foto ees, mis kujutab metsarohelusse paigutatud fotostatiivi. Kummalisel kombel paljastab Mölder sellel fotograafia ühe paradoksidest: ükskõik, kui inimtühi ja võõrandunud fotosubjekt ka ei oleks, sisaldub selles alati eeltingimus kellegi kohalolekuks, kes vajutab päästikut.

Vastasseis seinal. Ülejäänud komplektist seisab suhteliselt eraldi foto grafitimeistritest. See on jagatud pooleks. Alumises osas lõpetab grafitijoonistaja telliskiviseinale enda tehtud suurepärast teost. Ülemises osas kaetakse lagunenud maja seina neutraalse valge värviga.

Sellel käsitleb Mölder teist kriitilist küsimust. Valge värv on üldiselt aktsepteeritud tabula rasa kunstigaleriide seintel, mis peaks eemaldama kõik liigsed konnotatsioonid ning võimaldama kunstil täiel määral esile kerkida. Samal ajal on grafiti äärmiselt dünaamiline kunstivorm, kus galeriipinnaks on potentsiaalselt terve avalik ruum kogu oma kirjususes ja  pidevad muutumises.

 

Krista Mölder “Mitte-kohad”

Temnikova & Kasela Galerii, Rüütli 4, TallinnNäitus on avatud kuni 14. detsembrini