Puhkepäev. Ilus Maša ootab merelt tulijaid

Mida muud sest arvata, kui et meie oma armas Eesti köök ei suuda linnakülalisi piisavalt köita. Ei meie traditsiooniline sealiha-hapukapsas ega viimastel aastatel hooga arenenud uus Eesti köök suuda pelmeenide-seljankaga konkureerida. Vene köögil ja söögil on aga minekut, meil on Troika ja Balalaika, Vana Moskva ja Nevskij, oma söögikoht Tchaikovskyl, Puškinil, Natašal ja nüüd ka Mašal.

Hambutu krahv jääks nälga. Maša on imeilus, justkui kiviseinte vahele peidetud õrn lilleke – ümberringi sadamamüra ja sadu meetreid auto­parklat, seespool kaunid mustrid ja pitsid, valge mööbel ja sätendavad lühtrid. Hiigelsuur, aga omati õrn. Vähemalt siis, kui külastajaid vaid paar-kolm, nagu sellel lõunasel ajal juhtus olema. Mis saab Mašast siis, kui suured mehed viina hakkavad võtma, on lausa kole mõelda. Ilma viinata aga ju Vene restorani ette ei kujuta, see käib stiili juurde...

Mina seekord joogistiili ei järginud, küll aga proovisin toiduga hästi slaavipärane olla: pelmeenid ja böfstrooganov. Vene kulinaarfolkloori kullafondi kuulub lugu krahv Stroganovist, gurmaanist, kes tahtis lihast rõõmu tunda ka siis, kui vanadus hambad suust oli viinud, ja kelle jaoks tema hoolitsev kokk parima veiseliha õhukesteks viiludeks lõikas ning seenese koorekastmega vääristas.

Nii et korralik böfstrooganov pole mingi lihtne soust, kus üksikud liharibad sees, vaid pidulik roog. Maša böfstrooganovi juures oleks aga hambutu krahv nälga jäänud – kuigi puhtast fileest, olid liharibad kõvad ega allunud isegi minu, karastunud restoranikriitiku hammastele.

Pelmeenide üle oleks vanur aga koos meiega rõõmustanud – need lausa sulasid suus. Kuke­seenekastmes pelmeenid olid väga maitsvad, ühed parematest, mida viimasel ajal olen juhtunud sööma. Oma osa oli siin mitte ainult korralikul täidisel ja tainakihil – kuigi ka neid ei saa alahinnata –, vaid ka tõeliselt rammusal ja aromaatsel kukeseene-koorekastmel.

Roa muutis eriliseks ka kõrge saiakuppel: pelmeenid olid ahjus koos tainakaanega üle küpsetatud. Kuigi jahuste pelmeenide kõrvale jahust saia ei osanud himustada, polnud kokk asjata vaeva näinud – tainamüts nägi väga uhke välja. Väga maitsev oli ka kuumal pannil serveeritud veise sisefilee, mis jõudis lauda poolküpsena, täpselt nii, nagu tellitud.

Fantaasiarikas klassikatöötlus. Vene köögi unikaalseim, võib-olla ka parim osa on nende rikkalik ja lennukas eelroogade ja suupistete valik. Seene-kreveti-julienne’iga oli aga Maša vist üle pingutanud – tahtis parimat, välja tuli aga veidrus. Julienne, mida menüü tutvustab klassikalise Vene sooja eelroana krevettide ja seentega, kujutas endas kahte kammkarbipoolikut, kus ühes koorekastmes krevetid, teises midagi muud: natuke seeni ja veel midagi, võib-olla baklažaani. Klassikast oli asi kaugel, kammkarbis seente-köögiviljasegu serveerimine mõjus vägagi ootamatult.

Teenindus oli mašalik – lahke ja rõõmus, pigem lihtsavõitu kui peenutsev, aga arvestades restoranis valitsenud tühjust, oleksid road võinud lauda kiiremini jõuda. Mis siis veel saab, kui korraga on vaja valmistada mitte üks, vaid kümme böfstrooganovi ja julinne’i?

 

Maša

Aadress: Lootsi 14, TallinnTelefon: 600 3633Avatud: E–N 12–22, R–L 12–23, P 12–22

Hinnang: 22toit 7teenindus 7interjöör 8

põhiroogade hinnad: 9.30–19,60 eurot