Tööjõukriisis Eesti peletab välistöötajat

Artikkel

- Kasulik
- Lennart Käämer
- 17. november 2017 kell 3:00
Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Tööjõukriisis Eesti peletab välistöötajat
Eesti ettevõtjale ja siia saabunud võõrtöötajale tähendab töösuhte loomine tundidepikkuseid sekeldusi bürokraatialabürindis.Foto: PantherMedia/Scanpix
Tööjõukriis on viinud ettevõtjad tupikseisu - töökäsi lihtsalt ei ole. Ühe variandina on pakutud välistööjõu suuremat kaasamist, kuid sellised lahendused tuleb hoolikalt läbi mõelda. Pealegi ei ole Eesti tööandjana eriti atraktiivne sihtpunkt, selgub tööandjate jutust.
Möödunud aasta suvel algatas Eesti Tööandjate Keskliit välistöötajate nullbürokraatia projekti, mis avas nii tööandjatele kui siin töötavatele välismaalastele võimaluse rääkida avameelselt suurematest probleemidest ja takistustest. Põhifookuses olid töötajad väljastpoolt Euroopa Liitu, kuna nendel on Eestisse tööle asumine kõige keerulisem.
Infosegadus ja bürokraatia
*Märtsist 2017 pakub Politsei- ja Piirivalveamet nõustamisteenust, mis aitab nii Eestisse elama asuvatel välismaalastel kui ka neid värbavatel ettevõtetel saada personaalset nõu migratsioonivaldkonnas (https://www.politsei.ee/et/teenused/migratsiooninoustajad). Nõustajad töötavad eesti, inglise ja vene keeles ning teenus on tasuta. "Oleme selle kohta tööandjatelt ja teistelt partneritelt korduvalt positiivset tagasisidet saanud. Teenus on vajalik ja hästi tööle läinud," lisas siseministeeriumi kommunikatsiooninõunik Merje Klopets.
Suurim murekoht on info kättesaadavus, kohati ka selle vastuolulisus. Elamisloa taotlemine on pikk ja keeruline, dokumente on palju ja nendest läbinärimine on vaevaline ja aeganõudev. „Siseministeerium on lahendustega juba tegelema hakanud. Loodame, et uuendatav veebileht ja kevadel käivituv* nõustamisteenus aitab info liikumisele kaasa,“ vahendas Tööandjate Keskliidu kommunikatsioonijuht Andres Kask (*siseministeerium lisas sellele väitele täpsustuse - toim).
Teine suurem probleemide plokk on bürokraatia, kus takistused on küll väiksed, aga häirivad. Näiteks tuleb elamisluba pikendades täita PDF-formaadis leheküljepikkusi ankeete ja korduvalt sisestada samu andmeid, mida on juba eespool tehtud. Inimesi jooksutatakse mitme asutuse vahet ja mõnelt nõutakse rohkem pabereid kui teiselt. „Sellised olukorrad tekitasid välistöötajates, eriti IKT sektoris, halvas mõttes tõelist üllatust. Vastuolu meie e-riigi maine ja tegeliku olukorra vahel on ilmne ja häiriv,“ tõreles Kask.
Tööandjate Keskliit:
Seaduste leevendamisega kindlasti jätkata.
Alandada palganõuet
Suurendada sisserändekvooti, veel parem see sootuks kaotada.
Valitsuse tasandil luua ametikoht ja inimene, kelle vastutus on hallata suurt pilti. Tema ülesanne on hoolitseda selle eest, et Eestile vajalikud välistöötajad leiaksid siia tulles eest keskkonna, mida oleme Work in Estonia programmi kaudu turundades lubanud.
Maxima Eesti:
Välistööjõu sisserände lihtsustamisel võtta eeskuju Austraalia sisserändepoliitikast.
Lihttööde puhul peaks sihtrühm olema noored, kellele pakutakse võimalust ühildada maailmas rändamist ja endale elatise teenimist.
Edendamist vajaks sisserännanute lõimimine ühiskonda.
Tasuta keelekursused. Samal ajal tuleb tutvustada meie kultuuri ja aidata kaasa igapäevaelu korraldamisel.
Pole ligipääsu perearstilegi
Tõsisemaks muutub olukord aga siis, kui võõrtöötaja vajab arstiabi. Välismaalasel on Eestis tõsiseid raskusi perearstiabi kättesaadavusega – ilmneb, et vähesed perarstid on valmis tegelema inglise keelt kõneleva patsiendiga. Ka tunnevad arstid end ebamugavalt, suheldes teistest kultuuridest pärit inimestega, sest nad ei tea, mis on nende puhul kohane ja mis mitte. Enamgi, neil välismaalastel, kes töötavad Eestis lühiajaliselt, ei ole üldse võimalust muule kui erakorralisele meditsiinile või eraarstile. Ometi on tööandja kohustatud maksma sotsiaalmaksu ka nende töötasult.
“Perearsti nimistusse saamiseks peab inimene olema rahvastikuregistris. Lühiajalisi töötajaid, kes elamisluba ei vaja, sinna ei kanta. Rahvastikuregistriga on seotud ka mitmed teised avalikud teenused – näiteks soodsam ühistransport, lasteaia- ja koolikohad. See on probleem, mis tuleb lahendada,” kommenteeris Kask.
Elamisloa lohisev menetlemine
Tööandja seisukohast on põhimure aeg. Elamisloa menetlemise periood on kuni 60 päeva, teinekord veelgi pikem. Seda saaks oluliselt kiirendada konkreetsete protseduuride arvelt.
Üks markantne näide: kui taotlus antakse sisse välismaal asuvas Eesti saatkonnas, hakkab 60 päeva tiksuma hetkest, mil dokumendid jõuavad diplomaatilise postiga politsei- ja piirivalveametisse. Diplomaatiline post aga liigub harva, sellele võib minna terve kuu. Terve mõistus keeldub uskumast, miks ei võiks saatkonna töötaja, kes dokumendid vastu võttis ja taotluse esitaja isiku tuvastas, need elektrooniliselt Eestisse lähetada, imestavad tööandjad. Nii saaks PPA menetlusega juba alustada, kuni paberid ka füüsiliselt kohale jõuavad.
„Tööandja jaoks, kes vajab spetsiifiliste oskustega töötajad, on need mõned nädalad vahel otsustava tähtsusega,“ kritiseeris Kask.
Näiteks kui tööandja soovib korraga palgata neli töötajat väljastpoolt Euroopa Liitu, menetlevad ühel ajal sisse antud taotlusi erinevad ametnikud. Tekib küsimus, miks küll? See tähendab ajakulu tööandja jaoks, kes peab samu küsimusi selgitama mitmel korral, ent raiskab ka riigi ressurssi. Miks ei võiks tööandjal, kes tihti välistöötajaid palkab, olla PPA-s oma nö kliendihaldur, kes selle ettevõtte spetsiifikat juba teab?
Karmid keele- ja palganõuded
Sellesse loetelusse mahuvad ka kohati liiga karmid keelenõuded. Tööandjate hinnangul võiks olla nende otsustada, kas konkreetsel ametikohal on kokkupuude klientidega ja kas eesti keele oskus on vajalik. Samuti on takistuseks palganõue – välistöötajale makstav minimaalne tasu peaks olema valdkonna keskmine, mitte Eesti keskmine, nagu praegu.
Tööjõupõuast pole puutumata ka kaubandussektor, mis on tootmise järel Eesti suuruselt teine tööandja. Valdkonnas tuleb vabu töökohti aina juurde. Näiteks Maxima Eesti jaeketi meeskonnas töötab ligi 2700 inimest, välistöötajaid on nii juhtivatel kohtadel kui lihttööde peal. Ettevõtte kommunikatsoonijuhi Katja Ljubobratetsi sõnul teeb vajalike töötajate palkamise väljaspoolt Euroopa Liitu keeruliseks suhtumine ja piirangud.
„Vajame töötajaid ametikohtadele, mida riik ei ole prioriteetseks tunnistanud. Nende ametikohtade puhul on ka töötasud riiklikust keskmisest madalamad. Sisserändekvoot pärsib piisaval hulgal tööjõu värbamist,“ loetles Ljubobratets. „Riigis viibimise aja piirangud on samuti liiga karmid – niipea, kui töötaja on töö selgeks saanud ja kohanenud, peab ta riigist lahkuma. Ettevõttel ei jää muud üle, kui uut inimest koolitama hakata, et see siis sama ruttu ära läheks…“
Tööjõuteema vajab läbimõeldud strateegilist plaani
Senine ekspordivedur, masina- ja metallitööstus, oma 2200 ettevõttega ei saa kasvada ega julge uusi projekte ette võtta, sest oskustööjõudu lihtsalt ei ole.
Ukrainat ja Valgevenet Schengeni viisaruumi sees pole, kuid nende oskustööjõud ja keeleoskus sobiks meie masinatööstusettevõtete vajadustega. Me ei ole Lääne riikidele atraktiivne sihtkoht, kas või bürokraatia pärast.
Teine murekoht on tööjõukvoodi vildakas loogika. Tegemist on 0,1% alalisest elanikkonnast. Kui Eesti elanikkond väheneb, väheneb ka kvoodiga kehtestatud number. Kuigi just olukorras, kus väheneb tööjõuliste inimeste arv, oleks neid vaja juurde. Lätis, Leedus ja Poolas ei ole tööjõukvoote. Mis tähendab, et meie konkurentsivõime väheneb.
Teiseks vihastab tööjõukvoodi puhul, et riik dikteerib vaba turumajanduse tingimustes, kuidas käituda. Näiteks üheks tingimuseks on Eesti keskmine brutokuupalk. Tulemusena teenib välistööjõud paremat palka, kui samal positsioonil töötav eestlane. Välistööjõudu palgatakse, sest ilma konkreetse tööpositsioonita ei saa tehas toota. Võite ette kujutada, mis juhtub, kui selgub, et eestlane teenib vähem, kui samal positsioonil toimetav välistöötaja.
Välistöötaja majutamine, logistika ja bürokraatia toob ettevõtetele oluliselt rohkem kulusid, kuid sellest ei räägita. Palgatase on täna kujunenud nii, et pingioperaator teenib rohkem kui keskastmejuht, sest pingioperaatoreid ei ole.
Tööjõuprobleem vajab terviklähenemist ja -lahendusi. Oleme olukorras, kus kõik oleme kursis rahvastikupüramiidi muutuste ja elanikkonna vananemisega. Mis me saame kohe teha ja millised meetmed töötaksid pikemaajaliselt meie ettevõtete kasuks, kes ekspordivad ja toovad raha riiki?
Tööjõukvoot, hariduspoliitika, digitaliseerimise ja robotiseerimise meetmed, riiklikud stipendiumid majanduse jaoks prioriteetsetesse tehnoloogiate ja ekspordiga seotud valdkondadesse, kohesed muudatused kutseõppes. Riik peab fokusseeritult selle teemaga kohe tegelema hakkama, sest 12 kuud halba suusailma meile kõigile leiba lauale ei too.
Triin Ploompuu, Eesti Masinatööstuse Liidu tegevjuht
.
Minu Äripäeva kasutamiseks logi sisse või loo konto.
Hetkel kuum