Riik peab ennast koomale tõmbama

Vähendada drastiliselt riigisektori suurust ning fikseerida avaliku sektori kulud protsentuaalselt sisemajanduse kogutoodangust. Avaliku sektori kulud peavad jääma maksimaalselt vahemikku 20–30% SKTst (praegu veidi üle 40%).

Mida suurem on riigisektor, seda aeglasem on riigi majanduskasv. Majanduse edulood, nagu 20. sajandi esimese poole USA, teise maailmasõja järgne Saksamaa ning Jaapan, kõik arenesid tohutul kiirusel, kui riik täitis vaid oma vajalikke põhifunktsioone. Ka Suurbritannia viimane tõsiseltvõetav majanduskasv jääb Thatcheri aegsesse/järgsesse perioodi, mil vähendati regulatsioone ning riigi osakaalu majanduses. Majanduskasv on haripunktis, kui riigisektor moodustab 15-20%, maksimaalselt 30%, kogumajandusest. Lähiajaloo eeskujudest kõige kiiremini arenenud riikides, näiteks Singapuris, on riigisektori osakaal 20% piirides kogu majandusest, ning seda juba kümneid aastaid.

Avaliku sektori kokkutõmbamisega väheneb oluliselt maksukoormus ning tööjõuturule lisandub inimesi, kellele riigisektor enam tööd ei paku (jah, need inimesed koondataks ning neil ei jää muud üle kui siseneda tööjõuturule või hakata tegelema ettevõtlusega). Samuti vähenevad ettevõtete regulatiivsed kohustused, sest esiteks ei ole enam ametnike armeed, kes jõuaks kõikide regulatsioonidega järge ajada, ning hiljem kaovad ära üleliigsed regulatsioonid, sest pole inimesi, kes neid välja mõtleksid ja ellu viiksid.

Kehtestada poliitilistele valitavatele ametikohtadele ühe ametiaja piirang (riigikogu liikmeid, Eesti Panga juht, president, linnavalitsus ja -volikogu, kohalik omavalitsus). Võib kaaluda taas ametisse astumise võimalust pärast kahte valimistsüklit. Sellega väheneb oluliselt korruptsiooni võimalus.

Enamik korruptsioonijuhtumeid on seotud inimestega, kes on samas ametis või organisatsioonis töötanud pikki aastaid. Roteeruv süsteem kaotab ära karjääripoliitikud, sest enam ei ole võimalik istuda riigikogust riigikogusse (Eiki, on aeg pensionile minna). See toob poliitikud tagasi maa peale ning sunnib nad tööle erasektoris. Lisaks suureneb oluliselt spetsialistide arv riigisektoris.

Luua seadused viisil, et neil on nii alguskuupäev kui ka lõppkuupäev. See tähendab süsteemi, kus vähemalt mingi osa seaduseid aeguks.

Mida see meile annab? Võimalikult vähe üleliigseid regulatsioone, pideva ajakohase arutelu kehtivate regulatsioonide mõttekusest ning selguse ja lihtsuse seadusandlikus ruumis. Raske on tulla lagedale uute rumalate normatiividega, kui on vaja tegeleda päriselt olulise ülevaatamise, muutmise või taaskinnitamisega.

Üle minna esindusdemokraatialt osalusdemokraatiale, mis tänapäeva IT-lahenduste juures on kergesti tehtav. Tuleb vaid kokku leppida üldpõhimõtetes. Võib kaaluda näiteks süsteemi, kus rahval on 50% hääleõigus seaduste vastuvõtmisel ning teine 50% on riigikogul. See tähendab, et ideaalis ei lähe riigikogust läbi ühtegi seadust, millele rahvas täiesti vastu on.

Kaotada üksikisiku tulumaks, sest tulu maksustamine on väär. Väär on karistada inimest selle eest, et ta tööd teeb ning selle pealt tulu teenib. Ettevõtete maksustamine on teine asi, sest sellisel juhul teenib riik maksutulu ka välismaa äriühingutelt, kes soovivad ennast siin registreerida. Lisaks tarbivad ettevõtted olulisel määral riigi rajatud infrastruktuuri, õiguskeskkonda ja seadusandliku ruumi. Kehtestada tuleks ettevõtte tulumaks 10–15%, igal juhul peab see olema soodsam kui lähiriikides, kuid soovitatavalt soodsaim kogu ELis.

Loomulikult võime ka lihtsalt jalad lauale visata, teleka käima panna, võtta kuuspaki ning jälgida rahumeeli, kuidas karjääripoliitikud ja parteisõdurid meie elu paremaks muudavad. Kuid järgmisel aastal ei jõua te ilmselt enam kuuspakkigi soetada, vaid ajate naabrimehega rõskes garaažis puskarit.

Autor: Toomas Pavelson