Indrek Mäe • 19. november 2018 • 2 min
Jaga lugu:

Ülesõit nõrgimast hävitab valitsuse kandvad seinad

Võtmata isiklikult seisukohta ühegi järgnevalt mainitava eelnõu poolt või vastu, peab valitsus need heaks kiitma konsensuslikult ja austama kõigi koalitsioonipartnerite seisukohti, sest selle põhimõtte eiramine hävitab valitsuse kandvad seinad, leiab börsitoimetuse ajakirjanik Indrek Mäe.

Indrek Mäe  Foto: Andras Kralla

Sotside idee, et migratsioonileppe heakskiitmine tuleks viia Isamaa vastuseisust hoolimata riigikokku, käidi välja argumendiga, et häälekas vähemus ei tohi muuta senist välispoliitilist kurssi.

Seni on koalitsioonipartnerite ühiseks kokkulepitud kursiks ja põhimõtteks olnud ka konsensuslik otsustamine – kui üksmeelt pole, jääb ära ka otsus. See lepiti kokku valitsema asudes ning olukorras, kus kõikidele koalitsioonipartneritele oli teada, millist maailmavaadet esindavate erakondadega nad koostööd teevad. Kokkulepe on vajalik oskamaks käituda olukordades, kus ühe või teise maailmavaate esindaja tõstatab oma poliitilisest asendist lähtuvalt üles "elu ja surma küsimuse". Kokkulepitud konsensuspõhimõtte eiramine hävitab seega valitsuse koostöö alustalad – Sotsiaaldemokraatliku Erakonna esimehe Jevgeni Ossinovski varasemaid kujundeid kasutades, "kandvad seinad, millele tapeeti valida".

Minul tekib aga retooriline küsimus, miks üht kokkulepitud kurssi sobib muuta, samas kui teist mitte?

Usaldust pole

Otsuse läbisurumine ühest koalitsioonipartnerist ülesõitmisega tekitab usaldamatust ning loob pinnase, kus iga koalitsioonipartner võib oma ideede mahahääletamise korral valitsuses asuda suuremat konsensust mujalt otsima.

Tekib küsimus, kui õnnelikud oleksid sotsid siis, kui Isamaa teeks valitsusele ettepaneku tühistada kooseluseadus või pöörata tagasi alkoholiaktsiisid. Kas nad oleksid nõus jätkama valitsuses, mille üks osapool läheb hoolimata nende vastuseisust oma idee läbisurumiseks suuremat poolehoidu otsima?

Sõltumata sellest, kas idee meeldib või mitte, tuleb austada valitsuse kokkulepitud aluspõhimõtteid. Seda peaksid endale teadvustama eriti sotsiaaldemokraadid, kelle üks põhimõte on vähemalt deklaratiivsel tasandil alati olnud vähemuse põhimõtetega arvestamine. Eks tulevik näitab, kas seda suudetakse teha ka rasketes olukordades või on see taaskord paradoks, kus vähemusi tuleb sallida ja austada vaid seni, kuni need on sallivuse pooldajate enda põhimõtetega kooskõlas.

Üldse on küsitav, kas ränderaamistiku viimine riigikokku on võimalik, sest põhiseaduse järgi on välispoliitika üle otsustamine valitsuse ülesanne. Olles ise kahe käega selle poolt, et debati keskel peaks valitsuse asemel olema riigikogu, pole praegu sellega alustamiseks õige aeg ega koht. Kui tahame riigikogule rohkem sõna anda, tehkem seda mitte ainult siis, kui valitsus otsustada ei suuda – muidu on tegu vaid seadusandliku kogu rakendamisega ühe või teise erakonna valimisvankri ette.

Isamaal on aga praegu selge valikukoht – kas nõustuda sellega, et suuremate tahtel võib seniseid põhimõtteid müüa ning võtta vastu sellest tulenev mainekahju, või blokeerida küllaltki küsitava väärtusega kompromiss.

Jaga lugu:
Seotud lood
Hetkel kuum Äripäevas

Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Veebilehe kasutamist jätkates nõustute küpsiste kasutamisega. Loe lähemalt