Simple Minds on tagasi

Esimest korda käis see šoti bänd Eesti pinnal 1995 Rock Summeril. "Meie jaoks oli Eesti täiesti uus koht. Uus territoorium nii meile kui ka läänelikule rokkmuusikale üldse. Siiski tuleb tunnistada, et me vaid maandusime, esinesime ja lendasime edasi, ei oleks aus väita, et kontserdielamuse nautimise kõrvalt oleks midagi veel meelde jäänud," meenutab Simple Mindsi laulja Jim Kerr oma viimast korda Maarjamaal.

Kas seekord jäädakse kauemaks, Jim veel ei tea, kontserdigraafik on tihe: "Anname keskmiselt viis kontserti nädalas. Kolm õhtut tööl, üks vaba, kaks tööl, jälle üks vaba - umbes sellises tempos. Tuur algas jaanuari lõpus ning kestab septembrini. See on raske töö."

Eestlased ja šotlased saavad üldiselt hästi läbi. Väikerahva mentaliteet, tunnistavad mõlemad pooled. Meie teame šotlasi nende veidrate seelikute järgi ja nemad meid jalgpalli kaudu - mängust-mis-ei-toimunud on kuulnud enamik jalgpallihuvilisi šotlaseid, nii ka Jim Kerr, kelle paljud kolleegid ja sõbrad on Eestis aega veetnud ja paika kiitnud.

"Ma olen ise väikesest riigist pärit ja alati eelistan aega veeta samuti väikestes riikides," tunnistab ta, et tuleks siia isegi kunagi hea meelega. Väiksus on ka käimasoleva tuuri "Black & White 050505" stiil - Simple Minds esineb valdavalt väikestes saalides, mitte staadionitel. Saku suurhalli saal eraldatakse kardinatega, et luua intiimsemat õhkkonda, mille tõttu mahub sinna vaid neli tuhat kuulajat tavapärase üheksa tuhande asemel.

Tallinna kui esinemispaiga valis ansamblile agent, bänd kiitis vaid valitud nimekirja heaks. Jimi sõnul nii suure ja kiire kampaania puhul ei märka eriti kohtade vaheldumist, pead keskenduma esinemisele, et see oleks laitmatu. See ei tähenda, et sa ei hooliks. Jim ei mäleta peast, kas nad ka Riias esinevad, vist mitte. Helsingis ja Peterburis küll.

"050505" tuuri nime lõpus on lihtsalt kuupäev, mil bänd töö stuudios lõpetas. "Ma tahaks, et see oleks midagi põnevat, aga paraku on see tõesti vaid see kuupäev," ütleb Jim. "Meile oli stuudiotöö väga oluline sündmus, sest enne seda ei olnud me lindistanud umbes kolm aastat. "Black and White" on ühe loo pealkiri. See on metafoor - rääkige mulle vaid selget juttu, ärge toppige mulle subjektiivset tõde, andke mulle vaid musta ja valget, ei mingeid hämaraid halltoone. See tundus meile plaadi võtmelugu." Enne lindistamist tuuritas bänd ringi. Madalseisu loometöös enam ei ole, ehkki umbes kuus aastat tagasi väike roidumus tekkis. "Ma ei vaata kunagi ettepoole pikemalt kui kaks-kolm aastat, aga mind ei üllataks, kui esineksime veel kümme või viisteist aastat."

Bändi kontor ja prooviruumid on Glasgow's, kuid ise nad enam Šotimaal ei ela. Jim näiteks elab suurema osa ajast Sitsiilias: "Kolmekümne aasta jooksul ringi reisides tekivad sõbrad paljudes riikides ja õpid mitmeid keeli. Räägin ka prantsuse, hispaania ja itaalia keelt. On mõnus, kui su töö ei eelda, et elad ühes kohas. Kui elan Šotimaal, siis mitte linnades, vaid põhjas, mägismaal." Teistest ansambli liikmetest elab üks Ameerikas ning ülejäänud mitmel pool Euroopas.

Šotimaal toimuval hoiab Jim siiski silma peal. Bändidest soovitab ta kuulata veel hispaaniapärase nimega gruppi - El Presidente. Pidi meenutama veidi Prince'i. Teine hea asi pidi olema šoti indie-bänd Belle and Sebastian, kes andis just välja albumi. Šoti iseseisvusega ta nii väga rahul ei ole: "See on veidi imelikult välja kukkunud, meil on küll parlament, aga sõud juhib ikka Westminster."

Simple Mindsi soojendab seekord Ultima Thule. "Eriti ma neist ei tea," tunnistab Riho Sibul. "Nad on veidi hilisem bänd kui Ultima Thule. Oskan vaid öelda, et neil on väga sümpaatne muusika," on ta peaesinejaga rahul. Ultima Thule mängib suurema osa lugusid oma mullu suvel ilmunud plaadi pealt.

Fotod: Bob Thacker ja Sarah Cresswell