Publik murrab teatrisse

Kui te kuulute nende hulka, kes püüavad pääseda Endla teatrisse Leea Klemola "Kokkolat" vaatama ja olete jäänud siiani ukse taha, ärge kurvastage. Nagu komöödiate puhul sageli ikka, vajab seegi nali küpsemist ja paikaloksumist.

Tundub, et seekord pole vaatamata hõimuvendlusele pärnakad päriselt soomlase hingeelule pihta saanud.

Lugu peaks rääkima inimestest, kes on teinud depressioonist endale kunsti ja joomisest loomingu. Publikut hoiatatakse ette, et lavalt kostab üsna palju rämedat huumorit ja nii see ongi. Tõetruu pilt oleks aga tegelikult teine. See õige pilt on hullem, kuid andnuks sügavama sõnumi. Sest usun, et lavastaja sooviks polnud laval näidata pelgalt joomahulluses jauravaid põtru. Praegu ei saanud ma esimeses vaatuses õieti aru, mida nad seal laval toimetavad ja kus on lugu. Algus ja lõpplahendus peaks ju sellisel joomahulluselgi olema, vähemalt teatrilaval, sest milleks ta siis muidu sinna tuua?

Hiljuti käisin ka Eesti Draamateatris "Sortside" esietendusel, kus ilma kavaleheta oli väga raske laval toimuvat jälgida, sest informatsiooni tulv oli liig suur ja taustateadmised jäid ebapiisavaks. Kuid kogu see mõistatus oli esitatud kordi kõrgemal tasemel. "Kokkolat" vaadates kadus pikapeale soov - vaatamata Andrus Vaariku suurepärasele Marja-Terttu rollile - mõistatust lahendada.

Aga väga suur osa publikust jäi rahule. Lõpuaplaus oli võimas.