Mitme näoga pill - saksofon

See oli hiljuti, 1842. aasta soojal pärastlõunal, kui pill ühe Belgia päritolu härra Adolph Saxi käes esimesed hääled tegi. Loojalt sai pill ka nime.

Maimukese esimesed sammud muusikamaailmas ei kulgenud lihtsalt, kuid tulevase staari isa dr Sax ei kaotanud meelekindlust ja tal õnnestus peatselt Pariisi Konservatooriumi tiiva all avada esimene ametlik saksofoniklass. Kuna klassikaliste muusikainstrumentide siniverelisse seltskonda meie vastsündinul kohe asja ei olnud ja džässmuusika oli alles leiutamata, sai esimeseks leivaisaks saksofonile hoopis sõjavägi - esimene saksofoniklass Prantsuse armee kindralstaabi korraldusel eesmärgiga toota sõjavägede puhkpilliorkestritele täiendust.

Vaikselt, kuid kindlalt hakkas saksofoni kuulsus levima ja seda suuresti tänu prantsuse päritolu virtuoosidele, kes tänuväärselt uue ilmakodaniku avaraid võimalusi laiemale publikule tutvustasid. Saksamaaltki sirgus mitmeid ilmakuulsaid mängijaid, kellest kuulsaim on Sigurd Rascher. Peatselt leidsid saksofoni tuntud heliloojad, nagu Berlioz, Ibert, Bizet, pisut hiljem ka Schönberg, Ravel jpt. Sellega oli uks klassikalise muusika maailma lahti tehtud, ehkki klassikalise sümfooniaorkestri põhikoosseisu pole saksofoni tänini arvatud.

Saksofon asus kiikama ka muusika meelelahutuslikuma külje poole, kuna eeldused selleks olid olemas - uus ja seksapiilne kõlavärv ja piisavad tehnilised võimalused tulla toime kõigega, mis tantsuorkestrite repertuaaris ette tuli. Esmalt Euroopas kanda kinnitanud, jõudis saksofon kiiresti Ameerika Ühendriikidesse, kus teda ootas ees kõrge lend. Pärast Esimest maailmasõda tekkis uusi orkestreid ehk bigbände nagu seeni pärast vihma ja varsti tahtsid nad kõik mängida uut saksofoninimelist pilli. Tolle ajastu kuulsaid nimesid ei jõua kõiki üles lugeda, Count Basie, Duke Ellingtoni bigbändid ja saksofonistide Charlie Parkeri ning Coleman Hawkinsi nimed ütlevad tõelisele muusikahuvilisele mõndagi. Saksofon leidis tee ka rock'n'roll'i, souli, funki ja muude pisut "paheliste" muusikavormide juurde.

Selline ongi saksofon, ta tunneb ühtviisi koduselt end nii Royal Albert Halli laval, paraadil marssivate vormikuubede vahel kui ka suitsuses džässiurkas, kohe Reeperbahnilt vasakule keerates…

Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia saksofoniõpetaja ning Georg Otsa nimelise Tallinna Muusikakooli õppejõu Virgo Veldi sõnul oli tema jaoks saksofoni leidmine juhus: "Kui Aseri lastemuusikakooli sisseastumiseksamite aegu vanemad küsisid, et mis pilli õppida tahaksin, sai vastatud, et saksofoni. Juhuslikult oli koolil pill olemas - ilus hõbedakarva eksemplar. Mäletan, et tõelise tõuke tõsisemaks pilliharjutamiseks andis mulle uus huulik, mille sain emalt jõulukingiks, sel ajal ju poes taolisi asju saada polnud." Laiem üldsus teab Veldit rohkem pop- ja funkkoosseisudes musitseerivat, tegelikult on ta klassikalise muusikaharidusega oma oskustele põhja ladunud.

Alo Ergma: Kuidas üldse jõudsid "kerge muusika" juurde?

Virgo Veldi: Eks varasemas koolipõlves sai poistega bändi tehtud ja alguses olin ma hoopis basskitarrist. Kui saksofonimänguga juba rohkem sina peale sain, tulid kohe riburada pidi mitmed koosseisud - KOP, Rock'n'Roll bänd ja muud. Nii et tegelikult läks mul popmuusika hammas juba suhteliselt varakult verele. Ega kergemuusikaharidust pole Eestis väga kaua antudki - kõik huvilised pidid ise olema kõvad entusiastid ja tikutulega otsiti taga mitmesugust kirjandust ning noote. Täiesti tavaline oli, et panid kuskilt laenatud plaadi mängima ja siis lihtsalt püüdsid hotte* järele mängida.

Kuna koolis käis harjutamine klassikaliste lugudega ja pärast seda sai viljeldud suhteliselt teistmoodi asja, tuli neid dilemmasid, kumba eelistada, aeg-ajalt ikka ette. Aga õnneks tundusid mõlemad stiilid põnevad ja nii see läinud on.

AE: Pillimeheks tugeva närvikavata ei saa, on eksamid, konkursid - pidev võistlus. Nõukogude ajal on see mehi ka vaimuhaiglasse viinud. Kuidas suhtud võistlemisse?

VV: Tunded on vastakad - ühest küljest on see võistluspinge ja eneseületamine väga karm tegevus, aga teisalt ilma sellistel üritustel osalemata ei õnnestu ka midagi märkimisväärset saavutada. See on väga vajalik, et end karastada, õppida enesevalitsust ja distsipliini. Suurteks rahvusvahelisteks konkurssideks valmistutakse ikka vähemalt aasta ja kui siis esinemishetkel ei õnnestu endast maksimaalset anda, on pärast väga halb tunne. Õnneks on positiivseid kogemusi ikka rohkem olnud kui ebaõnne! Ja eks see pillimehe amet ongi üks karm amet!

AE: Mis asi on kooslus nimega SaxEst?

VV: SaxEst on saksofonikvartett, tegu on pidevalt tegutseva kooslusega, mitte ühekordse projektiga. Selle nime taha on koondunud eesti noorema põlve saksofonistid - Ivo Lille (sopransaksofon), Lauri Sepp (tenorsaksofon), Sulev Sommer (baritonsaksofon) ja mina ise altsaksofonil. Sax quatour - ehk saksofonikvartett - on maailmas väga populaarne kooslus ja meiegi oleme koos mänginud juba üle kümne aasta. Eks meid seob ikka põhiliselt armastus saksofoni vastu ja nii pole ansamblimäng veel rutiiniks muutunud - pigem on tegu meeldiva harrastusega, mis teinekord ka tasustatud saab.

Repertuaari mõttes on oleme heas mõttes paindlikud, aga selliseid süldikontserte, kus alustame Bachiga ja lõpetame "Valgete roosidega", me ei tee. Kui on klassikaline või džässikava, siis ikka ja ainult seda.

AE: Saksofon ja naised - aastaid tagasi hakkas linnapilti tekkima väga palju saksofonikastidega tütarlapsi. Ons tegemist naiste pilliga?

VV: See oli tõesti mingil hetkel nõnda, et äkki hakkas tulema saksofoni õppima hulgaliselt tüdrukuid. Ilmselt olid selles suuresti süüdi välismaised eeskujud - Candy Dulferi esimene tulemine ja teised. Eks saksofoni populaarsust võimendasid veel MTV ja muud taevakanalid, mis tõstsid varem vaid suitsuste džässiurgaste elanikud rambivalgusesse. Tütarlaste buum ei olnud muide ainult Eesti teema, näiteks Helsingi Sibelius-lukios oli samal ajavahemikul tüdrukute-poiste suhe 80-20 kaunima sugupoole kasuks. Praeguseks on see siiski tasakaalustunud isegi veidi meessoo kasuks.

AE: Kuna saksofoni keel ehk trost on suhkrupilliroost, soovin "pind keelde!" - kas sobib?

VV: See on sama kui "kivi kotti" ja vastus on "KURADILE"!!!

*hot - nii kutsutakse eriti kuuma soolot!

Fotod: Andras Kralla

Autor: Alo Ergma