Õitsev Argentiina

Restoran Argentiina avati üheksakümnendate keskel, meie lühikese mälu ja eluga restoranikultuuris võib teda oma 12-13aastase elueaga peaaegu igipõliseks pidada. Nüüd on vana hea Argentiina keldrist päevavalgusse kolinud: uus asukoht on paar maja edasi, otse Kosmose kino kõrval.

Tallinn on keldrirestoranide suhtes maailmas juhtival kohal, arvan ma (küll ilma igasuguse statistilise tõestuseta). Vähemalt keldrirestoranide suhtarvu poolest kindlasti.

Ometi pole söömine päris kindlalt mitte valgustkartev tegevus. Seepärast on mul erakordselt hea meel, kui üks vana ja tubli restoran on lõpuks keldrivangistusest pääsenud. Tere tulemast maa peale, Argentiina!

Argentiina tugevad küljed on läbi aegade olnud grill-liha ja tantsuprogrammi olemasolu. Need on kolimisega alles jäänud - grill-liha headuses veendusin ma ise, programmi kohta lugesin reklaame. Uus Argentiina on mõnevõrra soliidsem ja vaoshoitum kui vana, vist ka suurem - esimesel korrusel on kaks ruumi, kolmas asub teisel korrusel. Sisekujunduses on alles jäänud kõige olulisem - rõõmsad värvid.

Menüüs on aukohal liha, aga ka mittelihasööjale jätkub üht-teist. Eelroaks valitud lõhe-kreveti-ceviche ehk laimimahlas marineeritud lõhe ja krevetid olid ausad ja õiged: ilus puhas laimimaitse, värske kala, millele krevetid põnevust lisasid.

Ja laimihaput just niipalju, et kala maitset päriselt ära ei mataks, aga ikka lõuna-ameerikalikult hapu oleks. Meie, põhjamaalased, oleme oma toorest kala palju leebemas marinaadis harjunud sööma, aga meil ei rikne ju ka see nii kiirelt kui kuuma päikese maal.

Nii et kuigi Argentiina ceviche oli minu maitse jaoks üleliia hapu, ei takistanud see hindamast roa stiilipuhtust ja kvaliteeti.

Teine mitteliharoog, soojade eelroogade jaotusest leitud grillitud rohekarbid läksid kohe minu isiklikku lemmikroogade nimistusse, need olid nii head. Ka majavein oli justkui nende jaoks loodud, nii hästi hakkasid nad kokku. Ainult viis väikest karbikest, natuke suurepärast kastet ja kukkel, aga milline elamus!

Ka lihasööjast lauakaaslane sai õnnelikuks - tema pooltooreks küpsetatud veise sisefilee oli tõeliselt suur liha. Juurde serveeriti salatit, riisi ja kolme kastet - juustukastet, seenekastet ja tomatisalsat. Lihasööja kastis riisi kastmetega ja ohkas õndsalt: "Kõik on nii hea". Ka kohv ja juustukook maitsesid hästi.

Kriitiline hoiak teeks restoraniarvustaja justkui usaldusväärsemaks, aga seekord pean kahjuks piirduma üheülbalise kiitusega. Vähe sellest, et toidud olid head, ka ettekandja oli tõeline professionaal, mitte püüdlikult taldrikuid toov-viiv harjutaja. Temaga sai isegi rääkida.

Argentiina on jätkuvalt väga tubli. Isegi siis, kui ei jaksa tervet praadi osta, võiks nende juurde kas või viit väikest rohekarbikest minna sööma, asi on seda väärt.