Rahakalender: mida tõi kaasa euro?

Veebruaris paljastuvad esimesed ametlikud faktid, mis seletavad ükspulgi lahti, milliste mõjudega meile aastavahetusel euro tuli. Tõenäoliselt huvitavaim näitaja tehakse teatavaks juba 7. veebruaril, mil statistikaamet avaldab jaanuarikuu inflatsiooninumbri.

Kui suuremate kaupade hinnatõuse pole hinnatundlike tarbijate silmad väga täheldanud, siis odavamate kaupade-teenuste hindu on küll jõuliselt ülespoole ümardatud. Olgu selleks siis kohvi hind restoranis või juukselõikuse hind ateljees. Kuidas sa küsid tassi kohvi eest 1,92 eurot või juukselõikuse eest 9,59 eurot? Ikka pigem kas 2 või 10 eurot. Võib öelda, et teenindusasutustes kus sularaha mängib suurt rolli on hindade ümardumine olnud asjade loogiline käik.

Kuid hindade ümardamist ei maksaks inflatsiooni juures siiski üle tähtsustada. Suuresti on olnud hinnatõus siiani siiski kinni tooraine (toit, kütus) hinnaliikumisest maailmaturul. Isegi tarbijate ostujõu vähenemine (loe palkade langus ja töötuse kasv) pole suutnud hinnatõusu väga pidurdada. Samas kardan, et inflatsioonile võib sel aastal kütet juurde lisada tarbjate usalduse taastumine. Kui tarbijal raha on, siis oskab ettevõtja selle osavalt ka endale saada.

Kuidas Eesti tarbija euro vastu võttis, selgub lõplikult 2. märtsil, mil avalatakse jaanuarikuu jaekaubandusturu numbrid. Esimesed indikatsioonid ja jaekaupmeeste hulgas korraldatud küsitlused on näidanud, et mingit eurošokki pole toimunud. Vara on aga veel hõisata. Jaanuarikuu tarbimist võis ajutiselt toetada pool kuud paralleelselt käibel olnud Eesti kroonid, millest inimesed tahtsid lahti saada ning tekitasid kaubanduses aasta alguses ajutise positiivse impulsi. Seega tuleks lõpliku tõe teadasaamiseks ära ootama ka veebruari müüginumbrid.

Aga suuremal negatiivusel ei saa lasta võimust võtta, sest kõik märgid näitavad, et elu läheb Eestis nii tööandja kui ka töövõtja jaoks vähemal või rohkem määral paremaks ning lõimumine Euroopaga (Põhjalaga) jätkub.