Puhkepäev. Kuidas olla kangelane?

Lisaks sellele, et liikumine arendab vastupidavust, tõstab toonust, alandab stressi ja teeb üldse inimese ilusaks, on sel minu meelest veel üks oluline omadus. See suurendab enesekindlust ja distsipliini ning innustab jätkama ja järjest tihemini ennast proovile panema.

Räägin seda, sest mäletan tunnet, mis valdas mind, kui läksin mõnel vihmasel hommikul unise peaga jooksma või ratsutama, tegin pärast pikemat trennipausi iga päev kodus harjutusi, lõpetasin aastal 2007 Berliinis oma esimese maratoni, proovisin paari aasta eest suuskadel esimesi klassikastiilis liigutusi teha või vedasin ennast pärast väsitavat tööpäeva basseini – olin enda jaoks tõeline tšempion. Ma arvan, et seda on tundnud kõik, kes end vähegi liigutanud on ja seda jätkuvalt teevad.

See hea tunne ärgitab jätkama ja ka unistama stiilis “mis siis, kui prooviks…” – olgu proovitavaks siis jalutuskäik metsas, räätsamatk rabas, rattasõit tööle, mõne kõrge mäe vallutamine või 366 maratoni läbimine. Viimast tegid Janette ja Alan Murray. Terve 2013. aasta jooksul jooksid nad iga päev 42,195 km. Tegu ei ole standardses mõttes tippsportlastega, oh ei (kuigi nii võiks neid ka nimetada). Nad on mõlemad üle 60 aasta vanad, tavalised rõõmsad ja vitaalsed inimesed. Või Diana Nyad, 64aastane ameeriklanna, kes ujus mullu oma viiendal katsel lõpuks Kuubast Floridasse, seejuures kordagi puhkamata. Aastaid teda saatnud unistus sai lõpuks teos. Või fotograaf Kaupo Kikkas, kes on oma detsembris ilmunud raamatus “Amazonas. Elu ainus foto” kirjutanud seiklustest Amazonases. Nad kõik on teatud mõttes kangelased – teinud rõõmuga ära midagi, mida tahtnud on.

Igaüks, kes võtab vaevaks tossu või  saapapaelad siduda ja esimesed kõige raskemad sammud koduukseni teha, et sealt välja liikuma minna, on ka juba kangelane. Vähemalt iseenda jaoks. Nii lihtne see ongi.